Organismi põhiomadused/-funktsioonid 1. Erutuvus – võime vastata ärritusele erutuse tekkega. Erutuvad koed: lihaskude, närvikoed. Stiimul võib pärineda lihasest endast. Võib olla erutus väljastpoolt, aga ei pea. 2. Ainevahetus – 2 vastandlikku külge: a) assimilatsioon – ainete süntees b) dissimilatsioon – ainete lagunemine. Need 2 vastandlikku protsessi kulgevad paralleelselt. Nt. kasvuetapil on assimilatsioonid ülekaalus. Vananemisel dissimilatsioon, haiguste puhul samuti. Kui inimene haigusest välja tuleb, siis võib assimilatsioon ülekaalu minna. Lihastreeningu korral on ülekaalus assimilatsioon. 3. Liikumine 4. Paljunemine 5. Sisekeskkonna püsivuse ehk homöostaasi säilitamine – sisekeskkonna moodustavad veri, lümf ja rakkudevaheline vedelik. Rakkudevaheline ruum, kus asub vedelik, on kõige suurem. Rakkudevaheline vedelik ehk
lūna luna luna luna luna lună luna c) Rõhuliste vokaalide pikenemine (hilisema diftongiseerumise alus) (nt. pr. pede > pied). d) Kaovad viimased ladina diftongid (monoftongiseerumine): /ae/ > /ε/ (caelu > celu), /oe/ > /e/ (poena > pena). Diftong /au/ (>/o/) kaob hiljem. e) Mõned konsonantühendid on lihtsustunud: /ns/ > /s/ (mensa > mesa); /nf/ > /f/; assimilatsioonid: /rs/ > /ss/ (persica > pessica). f) Mõnede lõpukonsonantide kadumine: /m/ ja /s/ (viimane ainult Kesk-Itaalias ja Daakias). 28. VL morfoloogilised eripärad võrreldes klassikalise ladina keelega Morfoloogia Kaks tendentsi: erandlikud vormid muutuvad - analoogia (ühtlustumistendents): igas tüüpkonnas väheneb erinevate vormide arv, väheneb tüüpkondade arv. - flektiivne e. sünteetiline keel → isoleeriv e. analüütiline keel (analüütilised v. perifrastilised vormid)
c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’; pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’; kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle; teise rõhutu silbi lühenemine: pidand; assimilatsioonid mb > mm, nd > nn, lj > ll, sj > ss: lammad, nõnna, väl´la, kossad ; rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta; algup. diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun : saanad; ains osastavas pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad ‘kandjat’; Keskmurde liigendus 1. Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teiselt poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ~ ütessa, `istu ‘istuda’). 2
lna luna luna luna luna lun luna c) Rõhuliste vokaalide pikenemine (hilisema diftongiseerumise alus) (nt. pr. pede > pied). d) Kaovad viimased ladina diftongid (monoftongiseerumine): /ae/ > // (caelu > celu), /oe/ > /e/ (poena > pena). Diftong /au/ (>/o/) kaob hiljem. e) Mõned konsonantühendid on lihtsustunud: /ns/ > /s/ (mensa > mesa); /nf/ > /f/; assimilatsioonid: /rs/ > /ss/ (persica > pessica). f) Mõnede lõpukonsonantide kadumine: /m/ ja /s/ (viimane ainult Kesk-Itaalias ja Daakias). Morfoloogia Kaks tendentsi: erandlikud vormid muutuvad - analoogia (ühtlustumistendents): igas tüüpkonnas väheneb erinevate vormide arv, väheneb tüüpkondade arv. - flektiivne e. sünteetiline keel isoleeriv e. analüütiline keel (analüütilised v. perifrastilised vormid) Morfoloogia, anlüütilised konstruktsioonid a) 4. ja 5
Koartikulatsioon e kaasahääldus e kooshääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. Sõna hoolikalt hääldatud variant on täisvorm e täishääldus, s.t üldkeele normikohane püüdlik hääldus (nt kuuskümmend). Tegelikus kasutuses võimalikud rohkem v vähem redutseerunud hääldused (kuuskend, kuskent), mida soodustavad assimilatsioonid. Mõjutavad üksteist, sest ajust tulnud käsk tuleb väga kiirelt, vastujõud on inertsus, lihased ei allu nii kiiresti korraldustele. Peab olema aeg kui huuled ja keel valmistavad end järgmise hääliku hääldamiseks. 28. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Kõnes väljendub Assimilatsioon (ld ad+similare) e sarnastumine üks häälik muutub laadilt teise hääliku sarnaseks püüdlus võimalikult väikese pingutuse poole (ese usu)
annaabi.ee 
