SDP juht, kui välja arvata erakonna asutaja August Bebel. 1961. aasta valimistel oli Brandt sotsiaaldemokraatide kandidaat Saksa kantsleri kohale, kuid kaotas Konrad Adenauerile Saksamaa Kristlik-Demokraatlikust Liidust. 1965 kandideeris ta uuesti ja kaotas seekord Ludwig Erhardile, kes oli samuti kristlik demokraat. Kuid Erhardi valitsus ei püsinud kaua ning sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid moodustasid niinimetatud suure koalitsiooni, milles Brandt sai välisministriks ja asekantsleriks. 1969 kandideeris Brandt kolmandat korda kantsleriks ja seekord võitis valimised. Pärast kolmenädalasi läbirääkimisi väiksema Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga moodustati valitsus, mida juhtis Brandt. Brandt püüdis parandada Saksamaa Liitvabariigi suhteid Ida-Euroopa riikide, eriti Ida-Saksamaa, Poola ja Nõukogude Liiduga. See nõndanimetatud uus idapoliitika ehk lihtsalt idapoliitika tõi talle 1971 Nobeli rahupreemia. Perekond
Mai 1968 oli nii Saksamaal kui Prantsusmaal noorte radikaalide liikumise kõrgpunktiks. Hiljem sai Dutschkest üks roheliste partei (Die Grünen) asutajaid. Septembris 1969 toimunud valimistel suurendas SPD oma ülekaalu Bundestagis ning otsustas suurest koalitsioonist lahkuda. Valitsuse moodustasid SPD ja FDP, kantsleriks sai Brandt. Saksamaa presidendiks oli juulis 1969 valitud SPD liige Gustav Heinemann. Nii oli SPD tulnud lõpuks võimule. Brandti valitsuse asekantsleriks ja välisministriks sai uus FDP esimees Walter Scheel. Kaitseministriks sai SDP liige Helmut Schmidt, siseministriks FDP liige Hans-Dietrich Genscher. Uus valitsus oli eelmisest märksa populaarsem, selle peamiseks sisepoliitiliseks teeneks võibki lugeda noorterahutuste rahumeelse lõpu. Samas ei suutnud ta oma koalitsiooni kaua koos hoida (mitmed FDP saadikud läksid üle CDU/CSU poolele) ning juba mais 1972
Pärast seda, kui NSDAP oli 1932. aasta valimiste järel muutunud tugevaimaks parteiks Riigipäevas, nimetas Riigipresident Paul von Hindenburg 30. jaanuaril 1933 Hitleri Riigikantsleriks, sellega algas rahvuslik ülestõus (Nationale Erhebung). 8 Hitler saavutas oma nimetamise Riigikantsleriks Franz von Papeni ümbritseva rahvuskonservatiivse ringkonna poolehoiuga, lubades von Papeni teha asekantsleriks, kellel oli ligipääs kõigile Kantsleri ja Riigipresidendi asjaajamistele ning sellega, et konservatiivid said kõik olulisemad ministrikohad. Papen uskus, et saab nii Hitlerit ,,vaos" hoida. Sõjavägi lootis Hitleri läbi rahvuslikku tugevdamist ja esilekerkimist, Versailles' lepingu tühistamist ning Reichswehri taasloomist, et saada vähemalt naaberriikide sõjalisel tasemele olla. Tööstuse ja poliitika rahvuskonservatiivid lootsid valitsuse stabiliseerimist ning poliitilise
○ Hindenburg keeldus Hitlerile oma kohta andmast, kuigi tema mõttekaaslased soovitasid seda teha ○ Survet avaldati ka natsidele, kes olid mitmete valimiste tõttu pankrotistumas ○ Parempoolsed aga toetasid natse, kuna tahtsid nagu nemadki, kommunistidest vabaneda ja demokraatiat hävitada. ● Von Papen pakkus välja võimaluse Hitler saaks kantsleriks, kui tema saaks asekantsleriks ja valitsuses oleks ainult kaks natsi. ○ Selle tulemusel, 1933. aasta 30. jaanuaril loovutas Hindenburg Hitlerile kantsleri koha ○ Hindenburgi suurim kaaslane I maailmasõja päevilt, Ludendorff, kirjutas talle peale seda: “Ma ennustan sulle, et see neetud mees viib meie riigi kuristikku.”
Seepeale nõudis Hitler endale kantslerikohta. Hindenburg keeldus. Novembris 1932 korraldati taas Reichstagi valimised, natsid said 33% häältest ja von Papen astus tagasi. Uueks kantsleriks nimetati Schleicher, kes üritas enda poole meelitada NSDAP vasaku tiiva juhti Gregor Strasserit, aga tulemusteta. Jaanuaris 1933 jõudsid Hitler, von Papen ja Hindenburg lõpuks kokkuleppele. 30.01.1933 moodustati uus valitsus, kus Hitler oli kantsleriks, von Papen asekantsleriks ja konservatiivide juht Hugenberg majandusministriks. Neurath säilitas välisministri koha. Peale Hitleri kuulus valitsusse veel vaid kaks NSDAP liiget: siseminister Wilhelm Frick ja Göring. Hitlerit toetasid ka mitmed mõjukad äritegelased. Majandus Peale I maailmasõda oli Saksamaa majandus kaoses, kuid kuna sõda oli peetud vaid vaenlase territooriumil, siis vähemalt ei olnud purustusi jms. Väga tõsiseks probleemiks kujunesid
annaabi.ee 
