tekib nn laokasum. FIFO meetodid nimetatakse ka lihtjärjekorra meetodiks [2: 224]. Sellest võib järeldada, et FIFO on meetod, mille arvestus toimub loogilises järjekorras. See varu, mis esimesena sisse tuli, müüakse ka esimesena maha. Hea on siinjuures see, et kaubad ei jää seisma, vaid müüakse järjest maha. Ei tekiolukorda, et kunagi minevikus ostetud kaubad on endiselt laos ning uued müüakse aga maha. LIFO meetod Rahvusvahelises arvestuspraktikas on kasutusel ka LIFO-meetod ("last in first out" - viimasena sisse - esimesena välja). See on vastupidine meetod FIFO-le. RTJ nr 4 ei näe ette selle meetodi rakendamist Eesti arvestuspraktikas. Selle meetodi korral eeldatakse, et varust müüakse (kasutatakse) eelkõige viimasena saabunud partiid ning varasemad partiid jäävad perioodi lõppvaruks. Seetõttu hinnatakse lõppvaru esimes(t)e partii(de) soetusmaksumuses [10].
kujunemisele, sest varu kantakse kuluks väiksemana, kui ka bilansile, kuna lõppvaru näidatakse suuremana. Mida kõrgem on inflatsioon, seda efektiivsem on tulemus. Antud meetod võib osutuda kasulikuks finantsaruannete koostamisel. Näiteks laenu taotlemisel nõuab pank varalist tagatist, milleks võivad olla ka ettevõtte omanduses olevad varud, kasutades FIFO- meetodit saab neid näidata bilansis suuremana. Rahvusvahelises arvestuspraktikas on kasutusel ka LIFO-meetod ("last in first out" - viimasena sisse esimesena välja). See on vastupidine meetod FIFO-le. Seda ei rakendata Eestis. 5 KOKKUVÕTE Lugedes seda referaati, saab palju teavet käibevarade kohta ning välja on ka toodud terve pikk nimekiri käibevarade liigitusest. Lisaks on ära toodud ka paljude erinevate käibevarade arvestamise nõuded ning põhimõtted, mida kasutatakse raamatupidamises. 6 KASUTATUD KIRJANDUS "Finantsarvestus" Juta Tikk
Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel või üks kord iga teatud perioodi lõpul. FIFO-meetodi rakendamisel eeldatakse, et varu müüakse tema soetamise järjekorras, seega lõppvarusse jäävad hilisemad partiid. Varu lõppjäägi soetusmaksumus arvutatakse viimasena saabunud ja veel müümata partii (de) soetusmaksumustest lähtudes. LIFO on vastupidine meetod FIFO-le. RTJ nr 4 ei näe ette selle meetodi rakendamist Eesti arvestuspraktikas. Selle meetodi korral eeldatakse, et varust müüakse eelkõige viimasena saabunud partiid ning varasemad partiid jäävad perioodi lõppvaruks. Seetõttu hinnatakse lõppvaru esimes(t)e partii(de) soetusmaksumuses. Kokkuvõte Käibevara on üks osa aktivast. Käibevarade alla liigitatakse need varad, mis on oma olemuselt lühiajalised ehk nende kasutusiga on alla ühe aasta. Käibevara on vara, mis ei ole põhivara. Käibevara näidatakse bilansis seitsme põhirühmana. Kasutatud kirjandus:
Raamatupidamisarvestuse praktikas kantakse antud kulud, sõltuvalt pearaamatupidaja otsusest või audiitori soovitusest, kas muudesse ärikuludesse, turustuskuludesse või üldhalduskuludesse. Kasumiaruande skeem 1 puhul tuleb kanda ebatõenäolised arved kirjele "mitmesugused tegevuskulud". Lähtudes põhjuslikust seosest ja vastutusarvestuse süvendamise vajadusest, tuleks arvete kuludesse kandmisel lähtuda põhjustest, mis tingis halva nõude kujunemise. Välismaises arvestuspraktikas on levinud rahaliste vahendite reserveerimine võimalikust arvete mittelaekumisest saadava kahju katmiseks. Seesugune vajadus tuleneb tulude-kulude vastavuse printsiibist, et selle perioodi tuludest arvame maha ka selle perioodi kulud. Vara müües me aga ei tea palju arvetest jääb laekumata. 1. Krediitmüügist osatähtsuse meetodi puhul määratakse eelmiste aastate kogemuse põhjal, kui suur osa järelmaksmisega müügist jääb laekumata. Näiteks aruandeaasta
püsikulu ühiku kohta suureneb. Telefoni kuutasu (tõenäoliselt) ei muutu, kui teha rohkem kohalikke kõnesid. Iga tehtud kõnega aga keskmine kulu kõne kohta alaneb. Muutuv- ja püsikulud esinevad praktikas sageli astakkuludena. Astakkulud on püsivad teatud tegevusdiapasoonis, kuid teatud tegevustaseme juures kasvavad (järsult), jäädes seejärel jälle muutumatuks. Astmelis-muutuvkulu puhul on astmed väikesed, mistõttu arvestuspraktikas käsitletakse neid sageli tavaliste muutuvkuludena (aproksimeeritakse ehk tasandatakse sirgega). Astakkulud võivad esineda ka astmelis-püsikuludena. Need kulud on püsivad suhteliselt suures tegevusdiapasoonis, kuid teatud tegevustaseme juures kasvavad järsult, jäädes seejärel jälle muutumatuks. Astmelis-püsikulu on tavaliselt näiteks mittepõhitööliste palgakulu. Segakulu on kulu, mis muutub tegevusmahu muutudes, kuid erinevalt muutuvkulust pole
annaabi.ee 
