Kahe teose valmimise vahel on mitu aastakümment. Lübecki versioon ei ole säilinud. 1701. aastaks oli teos nii kehvas seisukorras, et maalija Anton Wortmann tegi sellest koopia.Koopia hävis 1942 Maarja kiriku põlengus. Sellel oli 49 figuuri, tants algas flööti puhuva Surmaga ning lõppes hällilapsega.Tallinna maalist on säilinud vaid algustükk 13 figuuriga.On teadmata, mitu figuuri maalil algselt oli, kui pikk see oli ning kes selle tellis.Kuna teost Niguliste kiriku arveraamatus (14651520) ei mainita, võib oletada, et selle annetas mõni jõukas eraisik, gild või vennaskond. Lübeckist pärit kunstnik Bernt Notke Surmatants asub Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. On tõenäoline, et maal muretseti juba algselt selle kabeli tarbeks. Kabelit ehitati 14861493 laiemaks ning võib oletada, et "Surmatants" telliti Lübeckist pärast ümberehitustööde lõppu. Kasutatud allikad ja leheküljed. http://et.wikipedia.org/wiki/Surmatants(Notke)
Ei, autor on oma väiteid põhjalikult argumenteerinud ning ma ei näe vaidlemiseks põhjust. e) Kas on mõni küsimus, mis jäi vastuseta? Ei, kõik esitatud küsimused leidsid artiklis ka vastuse. Küll aga uuriksin ma võimalusel lähemalt artiklis mainitud 1524. aasta Pildirüüste dateerimise kohta. Nimelt mainib autor, et traditsiooniliselt on rüüste kuupäevaks 14. september, kuid et Suurgildi tolleaegses arveraamatus on kirjas hoopis 23. september. Mind huvitaks selle, üle nädala pikkuse, kuupäeva varieerumise tagamaad.
loodud pille. Pillikollektsioonis on mitu eesti talupoegade poolt valmistaud viiulit, moldpilli ja Põhja-Eestis ning saartel ja rannikualadel levinud hiiukannelt. Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve. Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse
DOMINIIKLASTE KLOOSTER TALLINNAS Dominiiklaste konvent esialgu Toomepeal 1229 (pigem 1239, sest rajati Valdemar II toetusel. 1229 taanlased välja aetud). Andmed Taani dominiiklaste kroonika ärakirjast (1261?): võib sisaldada krooniku enese või/ja kopeerijate vigu. Kroonik ütleb, et 1246 saadeti eri konventide vennad Tallinnasse. Ordu rajas Püha Dominicus (Hispaania vaimulik) 1217, Ordo Fratrum Praedicatorum Kirjalikke allikaid kloostri ehitamise kohta väga vähe. Rae arveraamatus kajastub kloostri ehitus esmakordselt 1374, kui munkadele müüdi ehituslupja (Randla, V (IX) lk. 37). Kiriku ehitustöödeks tehti annetusi. Vene ja Müürivahe tänava ala jäi väljapoole linnakindlustuste piire. Kloostri territooriumil on säilinud kiriku põhimüüride varemed ja osa ristikäikudega klausuurist. Keskel nelinurkne kaevuga siseõu. Lõunaküljel kirik, idas, põhjas ja läänes klausuurihooned. Kahekorruselise ristikäiguga idatiib on säilinud keskaegsel kujul
Lübecki meister Bernt Notke kunagi kuni 50 figuuriga maali algustükk. (esimesed 13 säilinud) 15. saj lõpul tehtud autorikordus 1463. a analoogilisest maalist Lübeckis. ainulaadsena ainuke lõuendil säilinud surmatants!! ei tea, miks on Tallinna surmatantsu suur osa kadunud (hetkel on 160*750 cm) Hilisgootika/renessanss On tellimustöö ja kajastab siinseid väärtushinnanguid. Niguliste arveraamatus teost ei mainita, seega ilmselt annetas selle mõni jõukas eraisik, gild või vennaskond 2 paari tiibu ja näitamine 3s asendis: pühapäeviti avati välistiivad ja nelipühad st 7 nädalat pärast ülestõusmist. Esmamainimine, et Surmatants on Nigulistes 1603 Pildi algus: jutustaja kantslis kutsub üles pilti vaatama. surm torupilliga, edasi sargaga. oluline võrdsus surma ees. kuigi piltidel on siiski hierarhiline järgnevus alates kõige
klooster tegelikult ühtki tütarkloostrit ei asutanud. Kuid samas on teada, et Kuusalu esimene kivikirik kuulus Kolga munkadele. Majanduskeskustes aga tavaliselt munkasid ei elanud ja majanduskeskustele ei saanud kirikud kuuluda. Seega pidi Kolga toimima sanktsioneerimata kloostrina, seda tõenäoliselt võimaldas suur vahemaa Gotlandi emakloostriga. /Markus 2006, lk 17/ Enn Tarvel kirjutab: Tallinna vanimas arveraamatus on sissekanded 1371-1374 aastast Kolga munkadelt palkide ostmise kohta. Seal on iga kord juttu Kolga munkadest või foogtist. Ühes 1418. a ürikus räägitakse Kolga isandatest ja vaimulikkudest vendadest. /lk 41-42/ Ametlikult oli keelatud ilmikmunki vendadeks (frater) kutsuda, kuid seda reeglit rikuti järjekindlalt. /Markus, 2009/ Foogt oli aga keskajal piirkonna kõrgeim haldusametnik ja kohtunik või ka keskaegne kirikut või kloostrit kohtus esindav ja selle vara valitsev ametnik.
annaabi.ee 
