aga langevad ja rahaühiku väärtus kasvab on tegemist deflatsiooniga. 1918. aastal kehtis Eestis Saksa mark, kuna Eesti Vabariigil puudus oma raha. Vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, seega võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. 1919. aastal selline tegevus aga lõpetati riigikassa peavalitsuse poolt. Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus need 4. jaanuaril 1919 riiklikeks maksuabinõudeks, andes ühtlasi Arvekojale õiguse väljastada maksutähti. 30. novembril 1918 võeti Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark, mida võrdsustati Saksa idamargaga. Markvääringus kassatähed kõrvaldati käibelt etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel. Kroone hakati 1924
Soomest laenuks saadud 10 miljonit Soome marka, mis pidid oma kursilt vastama idamargale. Vene rublade kurss Eestis aegamööda langes, kuid lõplikult kadusid nad ringlusest alles 1921. aastal. Kuna vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. Sellega tegid 1918. aastal algust Port-Kunda tsemendivabrik ja Narva kalevivabrik. Tallinna Arvekoja maksutähed - Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed, mis lasti rahana käibele paar nädalat enne Eesti Vabariigi lühiajalisi viieprotsendilisi võlakohustusi. Eesti mark – esimene eesti raha. Omariikluse rajamisele suunatud avalik tegevus sai võimalikuks pärast Saksamaa alistumist Esimese maailmasõja võitjariikidele 11. novembril 1918. Samal päeval tuli taas kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes muude eluliselt tähtsate
põhikirja. Panga põhikapitaliks eraldati riigikassast 10 miljonit marka. Eesti Pangast kujuneb valitsuse kontrollile alluv riigipank, kes laseb käibele pangatähti. Eesti Panga hoole all on riigi raha- ja krediidikorraldus. Pikaajaliste investeerimislaenudega aitab pank riigi laostunud majanduse taas jalule. Iseseisva Eesti Vabariigi algaastatel on riikliku maksevahendina kasutusel mitmesugused eri institutsioonide väljastatud väärtpaberid: Tallinna Arvekoja maksutähed, 5% lühiajalised võlakohustused ja riigi kassatähed. 25. märts 1919 - Valitsus nimetab Eesti Panga esimeseks presidendiks Mihkel Punga. 1928–1931 - Rahareformiga rajati Eestisse ajakohane rahasüsteem. Eesti Pank tegutseb piiratud ülesannetega iseseisva emissioonikeskpangana. Panga põhiülesandeks jääb raha väärtuse kindlustamine. Selleks, et pank oleks valitsusest sõltumatu, moodustatakse Eesti
Vahendeid riigi kulutusteks, eelkõige sõjapidamiseks, oli tarvis kohe. 7. jaanuari valitsusistungil esitatud aruandes märkis rahaminister Juhan Kukk, et suurema välislaenu saamine on lootusetu, kuid olukord nõuab erakorraliste abinõude kasutuselevõtmist ning tegi ettepaneku panna rahadena käima eespoolt mainitud trükitavad võlakohsutused. Lõpliku otsuse tegi valitsus 16. jaanuaril 1919. Lisaks oli valitsus 4. jaanuaril rahaministri ettepanekul kinnitanud määruse Tallinna Arvekoja tähtede kehtestamiseks rahamärkidena. Rahadeks kuulutatud pabereid 16. jaanuaril 1919 tegelikult veel ei olnud. Esimene partii võlakohustusi saabus Helsingist Tallinnasse 21. jaanuari õhtul. Rahaministri täpsustavad teadaandes 23. jaanuaril kuulutatigi välja, et ajutiselt pannakse seadusliku makseabinõude kehtima 50, 100, 200, 500 ja 1000 marga suurused võlakohustused. Ühtlasi peatati võlakohustuste müük ja
üle jõu käiks. Nõudis vaeva, et nende paadi-aluste ja kaltskaabakate keskel näha Argoo kuningat, kes kükitas väikeses vankris, mida kaks suurt koera vedasid. Argoo kuninga alamatele järgnes Galilea keisririigi * rahvas. Selle keiser Guillaume Rousseau sammus majesteetlikult purpurrüüs, mis oli täis veiniplekke, ta ees tantsisid sõjakalt ja märatsesid veiderdajad, ta kõrval aga ta sauakandjad, ta abimehed ja arvekoja kirjutajad. Lõpuks tuli kohtukirjutajate korporatsioon õitega kaunistatud meiupuudega, mustades rüüdes, jämedate vahaküünaldega ja muusikaga, mis oleks sobinud nõia-sabatile. Selle rahvahulga keskel kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees, küürakas Quasimodo, sau käes.
annaabi.ee 
