vastupidist, siis kas mustad kassid on ilusad või mitte? Kindlasti on siin tegemist ka uskumuste ja uskumistega, kuna must kass on teada- tuntud halva õnne tooja. Niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Mõningate arvamused küll mingil määral ühtivad, kuid täiesti ühest arvamust ja arusaama on raske leida. Arvan, et selline suhtumine on täiesti õigustatud, kuna iga inimene ongi unikaalne ja ainulaadne oma mõtlemiselt ja arvamustelt ning mitme vaatenurga teada saamine annab meile ettekujutuse üldisest arvamusest. Kuid kui puudub ühene arvamus ja arusaam ilust, siis mida peetakse iluks ja kas siis on olemas sellist asja või omadust nagu ilu, mida me julgelt kleebime paljude inimeste, nähtuste ja esemete külge? Arvan, et ühest ilu mõistmist ei eksisteeri. On olemas vaid arvamused, tavad, kasvatus ja armumine. Kõik eelnimetatud põhjused on need, mis määravad ja kujundavad meie arusaama ilust.
Jumal on päev ja öö, talv ja suvi, sõda ja rahu, üleküllus ja nälg. Iga asi vajab oma eksisteerimiseks vastandit, nii nagu vibu kaar ja nöör on vastandid. Võitlus on kõige isa. Tunnetuse aluseks on Herakleitose arust meelelised haistingud, kuid "kõrvad ja silmad on halvad tunnistajad inimesele, kui neid kasutavad barbaarsed hinged." Loodu armastab end varjata. Selleks, et loodust tõeliselt tunnetada, on vaja arvamustelt, mis on nagu laste mäng jõuda tõeni, mis on kõigile ühene ja rajaneb mõistusel. Kõigil inimestel on võime iseennast tunnetada ja mõistlikult mõelda. Mõistus on tõe proovikivi. Demokritos Demokritose õpetaja Leukippos rajas ilmselt aatomite õpetuse ja andis esimese kausaalseaduse. Ta elas 5 saj. e.Kr., oli pärit traakiast Egeuse mere põhjarannikult. Tema õpetustest on säilinud vaid üks fragment. "Ükski asi ei teki plaanitult
2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Seevastu mõistuslikuks olemustunnetuseks pole lapsed peale sündi veel pikka aega võimelised. Nii peavad inimese esmaseks tunnetusvormiks jääma tema arvamused, mida ta enda kogemuste najal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt, omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele. Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada kogemusele toetuvast tunnetusest teadmisi selle sõna platonlikus tähenduses? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et ideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks
Kõige isa on seega võitlus, on orjad ja isandad ning pingete ja võitluse lakkamisel saabub vaikelu ja surm. Haigus muudab tervise meeldivaks, halba tundes mõistame headuse tähtsust, nälgides täis kõhu väärtust, väsinuna puhkuse vajadust. Herakleitos tõi esimese dialektilise arenguõpetuse mudeli (vastuolude toime nähtuste kujunemisel ja arengul). Tunnetuse aluseks peab Herakleitos meelelisi haistinguid. Looduse tunnetamiseks on vaja arvamustelt jõuda tõeni, mis on kõigile ühene ja rajaneb mõistusel. Hiljem kasutab õpetust vastuolude ühtsusest ehk dialektikat paljude teiste seas ka Hegel. NB! TAMMO VÕIB KÜSIDA: Mis siis ei liigu? Vastus: Liikumise enda printsiip ei muutu (logos). Postpositivism e positivismi eitamine. Jagunevad kaheks: internalistid, kes toetuvad teadmiste olemuslikele seadustele, uurivad teaduse arengu sisemisi seadusi; eksternalistid, kes uurivad seda,
Ka loodusvaradel on oma rentaabluslävi (rate of return), mis on seotud nende edasilükatud (vähendatud) kasutamisega. Suhe "normaalse" kapitali rentaabluse ja loodusvarade rentaabluse vahel on tähtsal kohal kasutamise efektiivsuse ja optimaalsuse selgitamisel. Pessimistid ja optimistid Väga paljudel elualadel võivad vaated polariseeruda. Kahe erineva mõtteviisi esindajad jagada üldistatult kaheks: optimistideks ja pessimistideks. Loomulikult ei ole kumbki koolkond oma arvamustelt päris homogeenne. Koolkondade vaateid saab kirjeldada järgmiselt. PESSIMISTID rõhutavad maailma piire, mis piiravad majanduslikku tulemit. Pessimistid väidavad, et mitmed taastumatud ressursid lähenevad ammendumisele, taastuvad ressursid on täis- või isegi ülekasutuses. Pessimistid on skeptilised turumehhanismide reguleeriva mõju suhtes. Mitmed pessimistid kritiseerivad materialistlikku ja ekspansionistlikku kapitalismi eetikat (aga ka kommunismi eetikat) ning vastasleeri
annaabi.ee 
