ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad kevadel ja on isasurbadest lühemad. Vili on kahe tiivaga pähklike. Madal kask(Betula humilis) Madal kask on kaseperekonna liikidest üks tavalisemaid rabastuvates metsades, sooniitudel, madalsoos, siirdesoos ja isegi päris rabas. Harilikult on ta kuni inimesekõrgune põõsas, vaid harva veidi pikem. Ta on väga palju harunev, püstised oksad on üpris tugevad ja jäigad, eriti võrreldes arukasega. Lehed on munajad, nende tipp on kas ümar , tömp või veidi terav. Heaks määramistunnuseks on ka oksad, mis on tihedalt kaetud kollakasvalgete täpikestega Modifikatsooniline muutlikkus Modifikatsiooniline muutlikkus on m ääratud ge enide ning keskkonna koos m õjuga ning viib konkre etsete tunnuste avaldumisele. Tunnused ei pärandu, päranduvad vaid tunnuste kujune mise piirid.
hakkavad neid ka varakult langetama. Nõnda jääb sookask sügisel kullalõõsas arukase kõrval üsna märkamatuks. Ega sookask siiski ise ei taha tuhm olla, tema lahtirõivastamisega tegeleb üks rooste-seen - kase koldrooste (Melampsoridium betulinum). Soodsal roosteaastal sööb ta juba augustis paljud sookase lehed elujõuetuks ja seetõttu need kolletuvad järk-järgult. Et sookased on pikka aega kollasekirjud, ei ole neil võimalik anda arukasega võrreldavat kullaetendust. Kui nüüd kullendavat rabakaske (arukaske!) lähemalt vaadata, võib tema tüve alusel ja okste jämedamatel osadel näha sügavalt lõhestunud musta korpa, mis ülalpool asendub järsult valge tohuga; naabritest sookased on aga maapinnast ladvani ühtlaselt valged, vanana kärnaselt halli-mustatähnilise tohuga. Ka pungad klapivad laukaäärsel kaunitaril arukase omadega: nad on ümara tipu ja
eelkõige kui laialdaselt kultiveeritav ilupuu. Ta on tavaline nii koduõues, linnaparkides ja haljasaladel, puiesteedel, kalmistutel kui ka vanade mõisate ümbruses. Looduses leidub vahtrat tunduvalt harvem: üksikult ja madala puuna ainult Põhja- ja Lääne-Eesti ning saarte viljakatel lubjastel savi- ja huumusrikastel ning niisketel muldadel laialehistes salumetsades, peamiselt segus tamme, saare, pärna ja jalakaga, mõnikord ka sanglepa ja arukasega. Välimus ja kohastumused Noore puu koor on hall ja sile, täiskasvanult püstiselt vaoline ja rõmeline. Lehed on sõrmjalt viiehõlmalised, hõlmad üksikute suurte teravate hammastega. Lehe pikkus ja laius on kuni 15 cm. Lehed on erkrohelised. Leheroots on pikk ja peenike, roosakaskollane. Õied on erkkollased, mõnikord punased, asuvad silmatorkavates kobarates.
omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja, seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. Metsaomanikul on laias laastus võimalik valida kahe võimaluse vahel, kas raiesmik täielikult kultiveerida e. uuendada, st. istutada puittaimi või külvata seemet kogu raiesmiku pindalale või teise võimalusena jätta metsastatav ala looduslikule uuendamisele e. uuendumisele. Looduslik uuenemine toimub kuusepuhul ainult seemneliselt, inimese kaasabil nii
Ökoloogilised omadused: Mänd on külmakindel, kiirekasvuline, valgusnõudlik, tõusmed ja noored taimed hukkuvad rohttaimestiku varjus, ei talu ka hilisemat varjamist. Mullastiku suhtes vähenõudlik, suudab kasvada ka ekstreemsetes kasvutingimutes. Juurestik ja võra on väga plastilised. See tähendab seda, et mänd kujundab oma võra ja juurestiku vastavalt sellele, kuidas tal on ruumi ja valgust. Mänd ei sobi kasvama koos haavaga ja arukasega, sest haab on männi- pigirooste vaheperemees ja arukask piitsutab männi ladvavõrseid. Arukase võib jätta ainult grupiti ja tühjadesse kohtadesse. Eluiga kuni 300-400 aastat. 2) Puidu omadused ja kasutusvaldkonnad Männi puit on kollakas- või punakaspruuni lülipuiduga. Puidu tihedus on 500...530kg/m³. Männi puit on vaigukäikude rohkuse tõttu väga vaigune. Puit on väga laia kasutusalaga: paberiks, ehitusmaterjaliks, vineeriks, mööbliks, kütteks
mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja, seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. 1.3 Eluiga Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400500 aasta vanuseks. 2004. aastal leiti aga Rootsi Dalarna läänist madal kuusk, kelle juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat. Puu kasvab 910 m kõrgusel merepinnast, tema kõrgus on ligi 4 m ning selle maapealse osa vanuseks loetakse umbes 600 aastat.
58,1 % kõigist hall-lepikutest on raieküpsed. Suur erinevus on riigi- ja erametsades riigimetsadest moodustavad hall-lepikud vaid 2,0 % (16,1 tuhat ha), kogutagavaraga 2,81 miljonit tm ning erametsades on selle puuliigi osakaal koguni 13,8 % (183,5 tuhat ha), kogutagavaraga 34,359 miljonit tm. Hall-lepikud on meil eriti rohkesti kasvanud 1990. aastate lõpupoole mahajäetud põllumaadele, karjamaadele, niitudele. Nad moodustavad ajutise metsatüübi koos h. haava, raagremmelga ja arukasega, milline inimese sekkumiseta asendub ajapikku kuusega. Segapuistus kasvabki hall-lepp koos ülalmainitud liikidega, millele lisanduvad veel h. vaher, h. tamm, h. toomingas jt. liigid. Halli leppa kutsutakse ka ,, lapsehoidjaks" puuks, tema kaitsva varju all saame kasvatada noores eas külmaõrna kuuske ja väärtuslikke lehtpuuliike (tamme, saart jne.). Viljakandvus algab seemnetekkelistel puudel 8.....10 eluaastal, võrsetekkelistel veelgi varem
salumetsades maapinnal, ka niitudel. Kuna eelistab savikat mulda võib tüliks olla savikale mullale rajatud õuemurus. Sambla varred on kuni 15 cm pikad, lamavad, enamvähem sulgjalt harunenud, teritunud tippudega. Okste ja varte tipud enamasti valkjad. Lehed lai-ovaalsed, järsult ahenenud, karvja tipuga. Erineb teravtipp samblast pehmemate varre otste poolest. Raiestikud uuenevad lopsaka rohukasvu tõttu peamiselt haava, halli lepa, ja arukasega. Rohurinde moodustavad laialehelised rohttaimed naat, tähtheinad, püsik- seljarohi, kopsurohi, lillakas, metstulikas ja kõrrelised - metskastik, luht-kastevars, saluhein, longus helmikas. LUHT-KASTEVARS Deschampsia caespitosa; nime päritolu: Deschampsia Prantsuse loodusteadlase Des-Longchamps´i järgi ja caespitosa (lad.k.) murus, murusalt kasvav. Sugukond kõrrelised. Püsik.
annaabi.ee 
