vokaalharmoonia. Süsteemsed augud keele foneemide liitmise võimaluste reas fonotaktilisi piiranguid rikkuvad foneemijärjendid. Juhuslikud augud järendid, mis ei riku fonotaktilisi piiranguid, aga mida tegelikus keeles üksustena siiski ei esine,eesti k nt püla, kela. Fonoloogiline markeeritus Opositsiooni liikmed eiole tasakaalus, nende keerukusaste on erinev. Labiaalsete vokaalide ü, ö tootmiseks kulub rohkem artikulatoorset pingutust kui illabiaalsete vokaalide i, e tootmiseks. Selline tasakaalu puudumine iseloomustab tegelikult kõiki keele allsüsteeme. Põhilisemat ja lihtsamat opositsiooni nimetatakse markeerimata liikmeks, keerulisemat markeeritud liikmeks. Opositsiooni liikmete ebasümmeetria kajastub keelekasutuses. Markeerimata liige on lihtsam ja/või optimaalsem kui markeeritud liige. Markeerimatus on seotud loomulikkusega - markeerimata foneemide
vokaalide tuvastamisel on kõige tähtsamad kaks alumist formanti, mõnede vokaalide (eriti illabiaalsete eesvokaalide ja labiaalsete eesvokaalide) vahel vahetegemisel on tähtis ka madaluselt kolmas formant. see-eest on kolmandast formandist kõrgemate formantide osa vokaalide tuvastamise seisukohalt küllalt väike. vokaale kujutataksegi sageli kahemõõtmelise diagrammina, mille mõõdeteks on kahe madalama formandi sagedused. selline diagramm meenutab oluliselt artikulatoorset diagrammi, mis põhineb keele kõrgeimal asendil suus: artikulatoorse diagrammi kõrgusele vastab nüüd F1 ja selle ees- või tagapoolsusele F2. Formandikõrgused pole absoluutsed, sest inimeste kõnetraktide ja neid moodustavate torude mõõdud on erinevas vahekorras: lühemates torudes tekib kõrgemaid formante kui pikemates. 41. Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele
oleüksustel iseseisvaid tähendusi, kuid neist saab moodustada lõpmatu hulga tähenduslikke jadasid. Seda omadust nimetataksegi keele kaheplaanilisuseks. keelepädevus e. keele kasutamise võime keeleteadus- seda mõistet on kasutatud igasuguse keelt puudutava uurimustöö kohta. kirjeldav lause- nimi- või omadussõnal põhinev moodustaja tõstab esile subjekti mingi omaduse või iseloomustab teda mingil viisil klassifikatoorsete tunnuste süsteem- selle aluseks on kuni nelikümmend artikulatoorset e. hääldamist kirjeldavat tunnust klusiil e. sulghäälik kodeerimisomadused- süntaktilised vahendid, millega väljendatakse lauseosade vastastikust mõju kognitiivne semantika- selle eesmärgiks on uurida, kuidas keelerääkija näeb oma maailma ja mil määral esineb maailmapiltide vahel keelest ja keelerühmast lähtuvaid erinevusi. kognitiivne tähendusteooria- psühholoogial põhinev tähendusteooria. Selle järgi ei ole
Küsi- ja väitlausete intonatsioon (Eva Liina Asu-Garcia); prosoodia tajumine (Diana Krull, Stockholm), emotsionaalse kõne akustika ja taju (Rene Altrov, Hille Pajupuu). Eksperimentaalfoneetika praegu: Küberneetika Instituut (Einar Meister, Lya Meister; kõneanalüüs, aktsent), Tartu ülikool (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Pärtel Lippus; eesti ühiskeel, murded, soome-ugri keeled; spontaanne kõne), Eesti Keele Instituut (Meelis Mihkla, kõnesüntees). Vaja oleks arendada ka artikulatoorset foneetikauurimist, mis vajab tänapäevast aparatuuri, koostööd arstide ja eripedagoogidega. Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega
vajalikud uurimused tehtud. 1938 esitas Ariste esimese fonoloogia põhimõtetest lähtuva uurimuse ,,Kvantiteedikeel". Ariste vaatles foneetilisi nähtusi, mis sõltuvad kvantiteedist, samuti sõna intonatsioon ja selle seost kvantiteediga. Ta oli esimene,kes näita, et ülipikas silbis põhitoon alguses tõuseb ja langeb seejärel järsult. 1939 ,,Hiiu murrete häälikud". 1946 ,,Eesti foneetika", mis hõlmab nii artikulatoorset foneetikat kui fonoloogiat. Raamatus on ülevaade ka inimese hääldusorganitest, kuulmissüsteemi ehitusest, häälikutüüpidest, prosoodiast jpm. Kirjeldab foneeme ja allofoone. 1990 Kalev Wiigi ,,Foneetika alused", mis on tõlgitud soome keelest. Fonoloogia-kesksed probleemid seotud prosoodiaga ehk kvantiteedi, rõhu ja palatalisatsiooniga. Valmen Hallap hakkas 60ndatel esimesene avaldama artikleid
annaabi.ee 
