Hakati aktiivselt kasutama olnud reaalset rahalist sissetulekut.(vikingid, araablase tungisid väiksemateks tükkideks, sest maad oli piiratud hulgal, kuna maa mõisnikelt ära võetud maad. Loodi riikliku maatagavara fond, oli jaotatud. Maavaldusi tuli välja rentida üha suuremale hulgale kust said maad väikemaaharijad, artellid jms. Riikliku Euroopasse,kaasaegne ratsaarmee nõudis palju kulutusi).Must Surm, levis mööda kaubateed,näljahäda,rahavõim inimestele. Maa tootlikkus vähenes, elanikkond muutus üha maatagavara fond säilis kogu I vabariigi. Maatagavarafond loodi vaesemaks. suurenes,hindade kallinemine.16
· taastati elektrimootorite tehas Volta · uue tehnika said Tallinna Masinatehas ja Ilmarine, Eesti Kaabel, põllutöömasinatehas Võit. Kiiresti arenes ka kergetööstus, eriti tekstiili- ja jalatsitööstus. Taastati Kreenholmi ja Balti manufaktuur. Sõjajärgsel viisaastakul kadus Eesti tööstusest lõplikult erasektor (1945. a. 7 %). Viimased väikeettevõtted natsionaliseeriti 1947. aastal. Kuni 1958. aastani töötasid linnades käsitöölisi ühendavad nn. töönduslikud artellid, siis reorganiseeriti need riigiettevõteteks. Maareform vähendas oluliselt nende talumajapidamiste tootmisvõimalusi, mis olid andnud suurema osa põllumajandustoodangust. Maareformi ebaotstarbekust märgati juba 1945. aasta lõpul. Aastatel 1944 1947 võõrandati 927 049 hektarit maad, millest 142 622 hektarit oli põldu. 1947. aasta sügisel loodi Eesti NSV-s esimesed viis kolhoosi: · 23. aug. V. Kingissepa nimeline kolhoos Valjala vallas Saaremaal · 5. sept
intensiivne ja hoolimatu esimeheks sai Arnold Veimer. Kui industrialiseerimine jätkus. Pa- 1956. aastal oli põhiosa Eesti ralleelselt kolhooside muutmisega tööstustoodangust tulnud sovhoosideks toimus analoogiline üleliidulises alluvuses olevatest protsess tööstuses. Senini säilinud ettevõtetest, siis pärast reformi allus kooperatiivsed ettevõtted (artellid) Eestile 420 ettevõtet, mis andsid reorganiseeriti 1950. aastate lõpul kokku 80% siinsest riiklikeks ehk teisisõnu tööstustoodangust. natsionaliseeriti täielikult. Tõsi, ka rahvamajandusnõukogu 1950. aastail säilitas Eesti tööstus ajal allus Eesti majandus tervikuna mitmed osalt veel iseseisvus- või Moskvale, s.t. keskaparaadis
Valmistati kaseiinist nööpe, tselluloidist kamme ja bakeliidist tehnilisi tooteid ning olmekaupu. Viiekümnendatel aastatel tulid kasutusele termoplastid, mis panid aluse plastide laialdasele kasutamisele kõikidel elualadel. Termoplastid on polümeerid, mis kuumutades sulavad ning jahtumisel uuesti tahkuvad; taludes mitmekordset töötlust [4]. Eestis arenesid elektrotehnika- ja pakenditööstus ning tarbe- ja spordikaupade tootmine. Väiksemad artellid moodustasid suuremaid ettevõtteid, mille koosseisus olid plastitöötlemise ja tööriistatsehhid. Neist tuntuimad olid Estiko, Estoplast, Norma, Polümeer, Punane RET ja Salvo. Seitmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel toimus nende ettevõtete oluline rekonstrueerimine. Üheksakümnendate aastate privatiseerimise käigus toimusid tööstusharus suured muudatused. Endise nime on säilitanud vaid kaks suurt ettevõtet - Estiko ja Norma
Kollektiviseerimise plaane püüti peale suruda juba kodusõja aastal, oli loodud 17 000 erinevat kollektiviseeritud asutust. Vene rahvas ei võtnud neid omaks. Niipea kui NEP-ile üle mindi, kadusid 17 000 ühismajandit kui kevadine lumi. Ühismajanditega tuli alustada NEP-i likvideerides algusest peale. NEP-i aastatel oli propageeritud kõikvõimalikke põllumaj ühistuid, neid oli talurahvas hoopis paremini omaks võtnud. Oli ka ühistuid, mis tegelesid ühise maaharimisega- kommuunid, artellid, kolhoosid, TOZ-id (maaharimise ühistu). Kõik olid ühistegevuse vormideks, erines kollektiviseerituse aste. Kõige tagasihoidlikum oli kollektiviseerituse ase TOZ-ides, kus ühine oli vaid põllumaa, põllutööriistad, loomad jne, oli jätkuvalt talupoegade eraomand. Maad anti tükkhaaval välja ühele ja teisele perele, kes seda siis harisid. Kõige enam oli kollektiviseeritud kommuun- ühine oli kõik- maa, põllutööriistad ja ka töö.
ideoloogilisi ja majanduslikke eesmärke ning seadusi oleks täpselt järgitud. Tegelikult oli aga NSV Liidus mõnes valdkonnas-süsteemis siiski kasutusel ka mitmeid turumajanduse elemente, mis võimaldasid efektiivsemalt majandada ja riiki kuidagiviisi jalul hoida. Kolhooside majan- dusvabadused olid mõnevõrra suuremad kui sovhoosidel, kullatööstuses tegutsesid artellid, oli olemas pseudokooperatiivne süsteem Tsentrosojuz (Eestis ETKVL) jne. Kuna riigi poolt juhitav põllumajandus ei suutnud rahvast toita, oldi sunnitud lubama ja isegi arendama-soodustama nn aianduskooperatiive. Pärast riigitööd sotsialismis läks inimene oma aianduskrundile ja töötas turumajanduse tingimustes. Kõigile oli selge, et turumajandus aianduskrundil oli palju efek- tiivsem kui käsumajandus riigitööl
annaabi.ee 
