hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal, sa, Alma, pole vist soola sisse pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili
% üldisest jaekäibest. Juba 1920. aastal anti Eestis välja määrus hangeldamise ja liigkasuvõtmise tõkestamiseks, mis hilisemate täienduste ja parandustega kehtis kogu vabariigi aja. "Keelatud on toiduainete ja muude vajalikkude tarbeasjade müügil nõuda ja võtta niisugust hinda, mis on üleliigne ja ei olene nende ainete valmistamise ja müügi tingimustest," algas määrus. Esmatarbekaupadeks loeti siis toiduaineid, tubakatooteid, riideesemeid, põllutöömasinaid, raamatuid, arstirohtusid, kütust, majapidamiskaupu jm. Niisamuti oli keelatud valmiskauba töötlemine (ka pakendi muutmine) üksnes suurema kasu saamise nimel ning kõrvaldada kaupu müügilt "hinnatõusu äraootamise sihil". Ka pidid kõik kauplused ja söögikohad nähtavale kohale riputama hinnakirjad. Hangeldamise ja liigkasuvõtmise vastu võitlemiseks asutati 1920. aastal igas maakonnas kolmeliikmeline komisjon. Selle kõrgema juriidilise haridusega juhi määras valitsus
Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal, sa, Alma, pole vist soola sisse pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili
ka Memphis Maffia liikmed, et üksteisega sammu jõuaks pidada. Unerohuta Elvis magama ei suutnud kuidagi jääda. See oli kliinline unetus. Ka luupainajad vaevasid teda. Kuuekümnendate lõpus sai tema isiklikuks arstiks dr Nick (dr George Constantine Nichopoulos) ja jäi selleks kuni Elvise surmani 1977. aastal. Dr Nick on kurikuulus seeläbi, et ta nii Elvisele kui pärast Elvist ka Jerry Lee Lewisele ja veel kaheteistkümnele patsiendile on liiga kergekäeliselt arstirohtusid välja kirjutanud. Teda on sellepärast isegi Elvise surmas süüdistatud ning selle eest ka karistada saanud (sh arstilitsents ära võetud). Tegelikkuses nõudis aga Elvis ise, et need rohud talle välja kirjutataks, ja kui dr Nick seda ei teinud, siis leidis Elvis mõne teise arsti, kes seda teeks. Igaljuhul pidi Elvis need rohud kätte saama ja seda legaalselt, sest tal oli väärarusaam, et kui arst on need välja kirjutanud, siis teevad need ainult head. Illegaalseid medikamente ta ei
Kuid koristamise käigus pani Johannes tähele, et maas vedelevad mõned kullatükid, mis küll kätte võttes halliks tuhaks muutusid, kuid siiski oli ta tõele väga lähedal. VIII Johannes läks Itaaliasse, kuna Prahas puhkes sõda keiser Sigismundi ja Jan Zizka vägede vahel, mille käigus ka ülikool sai surmahoobi. Johannes oli otsustanud ette võtta tee rändava arstina, sest ta oli oma raamatu müümise Sefer Jetsirah- eest saanud mitmeid arstirohtusid. Teel hüppas ta läbi Viinist, kus elas tema ammune sõber ja astroloog Georg. Nad rääkisid pikalt ja laialt horoskoopidest ja sellest, kuidas tähed inimese elu mõjutavad. Peale seda asus Johannes edasi Itaalia poole. Ta asus õppima Padovasse. Ta õppis kõrvalt ka matemaatikat. Ta arvas ,et paaritutel arvudel on mingi maagiline jõud, nagu 13, 31, 17. Ta kirjutas neist isegi traktaadi. Ta käis oma õpetajaga haigeid külastamas ja
Jookidena levisid tee ja kohv. Alguses tehti neid sööke vaid pidudeks, kuid 20.sajandil said paljudest neist ka argitoidud. [] Magustoite hakkas talurahvas valmistama alles XX sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati ,,linnumagusa" (mee) abil, mida toodi esialgselt metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. [] 20 Tavaliseks muutus ka kohvijoomine. Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Kohv oli külaliste tarvis, kuigi vahel keedeti ka pühapäeva hommikul oma pere tarvis. [] Muutusid ka päevased söögiajad. Õhtune peamine söögiaeg toodi nüüd lõunale. Tavaks sai lõunaks keeta korralik soe toit. Suvel ja sügisel söödi varahommikuti oodet. Ka talvel söödi nüüd kahe korra asemel kolm korda
juhatust mööda ning sikutasid ja venitasid surnu nahka nagu lihunik lamba kasukat. Tondid said kiltrilt naha maha ja hakkasid siis selle peale näppu viskama.“ (lk.44-45). Peale tontide, hingede ja kollide oli ka veel häid võluvahendeid, mis tõid inimestele kasu „Mul on palju juuri ja putki, mille abil on lihtne kedagi ära tappa või peast segi ajada,“ ütles ta. „Ma tean palju vahendeid, mille abil leida rahapada või lennata naabri sahvrisse. Mul on arstirohtusid ning nõiakuule, mis suretavad kodukäijaid, tonte ning viruskundraid.“ (lk.135) „Ta istus ja õmbles, siis tõusis korraga otsustavalt, läks sahvrisse, võttis pütikese sobilikku võiet, määris seda oma huultele ja muundus kukerpalli visates hundiks.“ (lk. 87) „Kuid siis oli talle tulnud parem mõte – siit mõisast pole küll enam võimalik endale uusi riideid hankida, aga kes keelab tal võtta võlupudru abil ette retki
annaabi.ee 
