Kogu olukorda koordineeris Moskva vastavad keskametkonnad. Märtsiküüditamise käigus saadeti Eestist Siberisse 20722 inimest. Enamus nendest olid naised ja lapsed. Märtsiküüditamine oli suunatud maaelanikkonna vastu, et neid sundida ,,vabatahtlikult" kolhoosidesse ühinema. Enim kannatasid küüditamise tõttu Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. J. Stalini surma järel hakati vägivalda osaliselt heastama. Senine vägivallamasin seisati ja hakati arreteerituid õigeks mõistma ja vabastama vanglatest. 1959. aastaks pöördus eesti NSV-sse tagasi üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu. Kuid see ei tähendanud seda, et inimesed oleksid tagasi saanud oma vara või neid oleks lastud tagasi oma kodukohta. Nõukogude võimule osutasid vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Nende tegevus oli sõjajärgsetel aastatel üsnagi ulatuslik. Aastatel 1945-1954 suutsid julgeolekuorganid kokku avastada 82 põrandaalust
1941, 1944-1953 Represseeritud (arreteeritud Repressioonides kannatanuid ja küüditatud) üle 85 000 üle 20 000 Eesti elaniku sh hukkunud üle 26 000 sh hukkunud ca 8000 Hukkunud ja mõrvatud mittekohalikud tsiviilelanikud üle 7000 Repressioonid pärast 1953. aastat Poliitiliste põhjustel arreteerituid ca 500 o koolinoorte põrandaalused grupid o dissidendid „Pehmed“ repressioonid (töölt vallandamine, koolist väljaviskamine, parteiline karistamine) Profülaktiline tegevus (hirmutamine, ähvardamine, värbamine koostööle) Majandus Majanduse 3 põhiküsimust Mida toota? Kuidas toota? Kellele toota? Eesti NSV versus Eesti Vabariik Käsumajandus Turumajandus
„Nõukogudevaenulik elemendi“ arvelevõtmine Elanikkonna pasporteerimine – et võim saaks inimese liikumise kohta informatsiooni. Passide jagamine võetakse uuesti vastu 1944. aasta lõpust, eelkõige selleks, et saada paremat infot elanikkonna kohta ja kiirkorras rahvavaenlased avastada (võimalikult põhjalik taustakontroll). Massilised arreteerimised – 1945. aasta alguseks olid Eesti vanglad täis, limiidid olid ületatud. Suur osa arreteerituid juba ka väljasaadetud. Küüditamised – 1945 sakslased (407), 1949 suurküüditamine (20 713), 1950 Pihkva oblastist (1563), 1951 jehovistid (259). o 1949. aasta suurküüditamine – majanduslik taust (jõukamad talupojad eest ära). Vaenlase loomine – kulak. Karotamm pakkus välja variandi, et kulakud paigutada ümber Kirde- Eestisse; ettepanekut tõenäoliselt arutati, kuid Moskva jaoks ei olnud see sobilik lahendus.
Haapsalus asus piirkonnakomissari büroo. Piirkonnakomissarile alluvas aparaadis oli Kuressaares vaid paar sakslast, mis ei võimaldanud tal eriti sekkuda kahe maakonna administeerimisse. Erinevate valdkondade kureerimiseks määrati ametisse Saksa sonderführerid, kes pidid jälgima Saksa riigi huvidest juhindumist. Okupatsioonivõimu repressioonid Saaremaal Rahva hulgas olid levinud kahtlused, et Nõukogude okupatsioonivõimud on vähemalt osa arreteerituid koha peal hukanud. Kohe algasid otsingud Punaarmee ja NKVD käes olnud lossihoovis, kust leitigi punase terrori ohvrite ühishauad. Rahva masendus oli suur. Saksa Einsatzkommando ja salavälipolitsei polnuks võimeline leidma saarele jäänud ja end varjavaid Nõukogude aasta aktiivseid tegelasi. Kohalikele elanikele olid nad aga nägupidigi tuttavad. Vastloodud Omakaitse korraldas valve teedel ning järgnevate kuude jooksul toimusid tihedalt haarangud, et tabada Nõukogude aktiviste
järel kuulutasid end kommunsitliku internatsionaali pooldajateks. Nov 1924 nn 149 protsess. Selleks ajaks oli rahva meeleolud niivõrd teravakas aetud, et seda protsessi saatsid mitmed vastuolud. Jaan Tomp anti protsessi käigus eraldi sõjavälja kohtu alla ja lasti maha - oli avalikult hõiganud "Elagu Eesti töölisrahva valitsus!". Kommunistlik liikumine aga jätkas - sekkus Moksva ja nõudis süüdimõistetud kommunistide väljaandmist. Kuna arreteerituid eestlasi NSV Liidus ootas raskem karistusmäär kui Eesti arreteeritud kommuniste, et jäänud Eesti valitsusel muud üle, kui arreteeritud vabastada. 1924. aasta suvel jõudsid kommunistid järeldusele, et tuleb teha vägivaldne riigipööre. Vormiselt sai olla otsustajaks EKP KK. Samas oli kindel, et EKP KK ei saa langetada seda ilma üleliidulise kompartei nõusolekuta. Komiterni poolne surve - vajas sel
polnud väga massiline. Karistusmäär, mida tšekaa armastas rakendada, milleks oli vaja mõne juhtivtöötaja allkirja, oli vaenlase surma mõistmine. Inimeselt võeti ära kogu tema varandus, tõsteti välja senisest elamiskohast, linnaelanikelt võeti ära toidukaart. Ellujäämine oli nii peaaegu võimatuks tehtud. Õige pea järgnesid ulatuslikumad repressioonid. Veebr lõpus, märtsi alguses, kui saksa väed peale tungisid, käivitati massiline repressioonide laine, süüdistati arreteerituid saksa spioonidena, neid oli õigus maha lasta kohapeal 24 tunni jooksul ilma uurimise ja kohtuliku menetluseta. Märtsi II poolel alustati repressioonide lainet esmakordselt pol kuuluvuse alusel- tabas anarhiste. Ööpäevaga Moskvas arreteeriti 600 anarhisti, 25 lasti kohapeal maha. Tšekaa eripäraks oli see, et ei allunud mitte kellelegi, ametlikult tegutses valitsuse kõrval, polnud ühegi ministeeriumi alluvuses. Džeržinski pidi aru andma vaid partei keskkomiteele. Puudusid piirangud
annaabi.ee 
