traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Aristoteles kritiseeris ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles arvab, aga täiesti vastupidiselt. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe. Igaühe otsustada on mida teha või tegemata jätta. Inimest halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulenevate pahede eest, mis on tema enda otsustada, küll aga mitte inimeste keha- ja hingepuuduste pärast, mis on tingitud puudest. Järelikult ei määra morlaaset ja ebanormaalset käitumist ära mitte seadused või jumalikud määrused vaid inimesed ise.
*Analoogia kunstnike funktsioonidega -suurim hüve oma funkt. teostamine parimal viisil *Inimhinge funkt. Mõistuspärane toimimine *Inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul *Õnn on ,,parim,kauneim,nauditavaim" -ugaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud.Kuid üüluseramastajale meeldib see,mis on loomu poolest nauditav. Kas voorusest piisab õnneks?Platoni ja Aristotelese vastus *Platon:varane-jah, hilisem-ei *Arostoteles-loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täisuliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid -head teod nõuavad vastavat varustust *Aristoteles (Poliitika)-keha hüved ja välised hüved on vajalikud hingele Stoikute vastus: -voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus-õiged arusaamad sellest,mis on hüved -tõeline hüve on see, mis on seesmiselt,loomu poolest hea: #tervis,nauding,ilu,tugevus,rikus,kuulsus ja kõrge sünnipära-väärtus sõltub kasutamisest
koopaiidol, turuiidol, teatri-iidol. T.Hobbes- materialistlik empirist. Maailmas toimub kõik füüsika seaduste järgi. Ühiskondliku lepingu rajaja. 2)ratsionalism- tunnetamise aluseks on mõistus. R.Descartes- ratsionalismi rajaja. Temal olid kindlad põhimõtted. Kuulus lause: Cogito ergo sum!-Mõtlen, järelikult olen olemas! B.Spinoza- juudi soost filosoof, kes eemaldus judaismist. Võttis nime Benediktus. Rõjutab puhast mõistust. Causa sui!-iseenda põhjuseks olema. G.W.Leibniz- Saksa Arostoteles. Leidur. 2 tüüpi tõdesid: -paratamatud tõed Juhuslikud tõed Preformism- eelformeerumine. VALGUSTUSFILOSOOFIA J.Kant- temalt tuli sõna valgustus. Voltaire- e ,,naerev filosoof". Leidis, et usk on vajalik, eeskätt moraali pärast. C. Montesquieu- riigiteoreetik. J.J.Rousseau- ,,üksildane uitaja". Pooldas vabakasvatust. G.W.F.Hegel-saksa filosoof. Saksa idealismi tähtsam esindaja. Tema teos on ,,Vaimu fenomenoloogia".
Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Ariostotelese järgi on mõtet vaadelda nähtusi sellisel kujul, nagu nad iga inimese puhul üksikult avalduvad. Sellega seoses kritiseeris ta ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles vaidleb sellele vastu. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe. Igaühe otsustada on mida teha või tegemata jätta. Tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Selle kohta on Aristotelesel illustreeritud näide lenduvisatud kivist: kui kivi on kord visatud, ei saa seda enam mittevisata, kuid kivi viskamine oli indiviidi vastuvõetud otsus. Aristoteles vaatab uutmoodi ka vastutuse küsimust ja seostab selle inimese endaga
vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab elamisväärset elu. (Voorustest piisab õnnelikuks eluks). Arostoteles Nikomachose eetika: õnn on ,,hinge toimevime vastavalt loomutäiusele tervikuna" - tähendab oskust mõistuspäraselt toimida. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimhinge funktsioon: mõistuspärane toimimine. Seega inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on ,,parim, kauneim, nauditavaim". ,,Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid
annaabi.ee 
