Austatud hr president Toomas Hendrik Ilves.
Ma tean, et Sul
on muudki teha, kui lugeda läbi kõik saabuvad kirjad, eriti tänases keerulises sise- ja välispoliitilises kontekstis. Siiski palun
selleks võimalusel aega leida.
Palun Sul
süveneda ka märksa pikemasse dokumenti ja selleks on Anatoli Nikolajevi armupalve, mida soovitan rahuldada. Selgitan, miks ma
sellise ettepanekuga välja tulen.
Koos psühholoog Keili Kollamaaga, kes on minu lähedane kaastöötaja vabaühenduses
Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut, alustasin regulaarseid
kohtumisi eluaegset vanglakaristust kandvate meestega Ämari vanglas
2007 aastal. Mõningatega neist olin kohtunud ka varem Patarei vangla surmamõistetute osakonnas , mida ma vanglavaimulikuna
külastasin juba taasiseseisvumise perioodil. Kohtumistel saadud
kogemus viis mind ettevalmistama ja esitama Kristliku Ühenduse ja
Eesti Kristliku Liidu koostöös surmanuhtluse kaotamise seaduse
eelnõu. Seaduseelnõu oli väga lakooniline ja koosnes vaid ühest reast , aga selle seletuskiri ning minu tollased artiklid
Kõik kommentaarid