Armupalve toetuskiri (0)

Austatud hr president Toomas Hendrik Ilves.
Ma tean, et Sul on muudki teha, kui lugeda läbi kõik saabuvad kirjad, eriti tänases keerulises sise- ja välispoliitilises kontekstis. Siiski palun selleks võimalusel aega leida.
Palun Sul süveneda ka märksa pikemasse dokumenti ja selleks on Anatoli Nikolajevi armupalve, mida soovitan rahuldada. Selgitan, miks ma sellise ettepanekuga välja tulen.
Koos psühholoog Keili Kollamaaga, kes on minu lähedane kaastöötaja vabaühenduses Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut, alustasin regulaarseid kohtumisi eluaegset vanglakaristust kandvate meestega Ämari vanglas 2007 aastal. Mõningatega neist olin kohtunud ka varem Patarei vangla surmamõistetute osakonnas , mida ma vanglavaimulikuna külastasin juba taasiseseisvumise perioodil. Kohtumistel saadud kogemus viis mind ettevalmistama ja esitama Kristliku Ühenduse ja Eesti Kristliku Liidu koostöös surmanuhtluse kaotamise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu oli väga lakooniline ja koosnes vaid ühest reast , aga selle seletuskiri ning minu tollased artiklid ajakirjanduses pälvisid positiivset tähelepanu ka Lennart Meri poolt. Eelnõu esitamise peamiseks motiiviks oli soov elada inimlike inimeste inimlikus ühiskonnas.
Ämari vanglas ja Tallinna vanglas karistust kandnud ning tänaseks Tartusse viidud kinnipeetavatega olen jätkanud regulaarseid kohtumisi. Et ka nemad usuksid inimlikkuse leidmise ja säilitamise võimalikkusesse nii ebainimlikus keskkonnas nagu seda on vangla ja neis enestes.
Nende aastatega olen hakanud uskuma, et Anatoli Nikolajev ei ole süüdi talle inkrimineeritud nelikmõrvas. Olen kohtunud tema kasutütre, tema õe ja tema pojaga. Tean, et prokurör ei esitanud Nikolajevile süüdistust ja adokaat soovitas mees otse kohtusaalist vabastada. Olen lugenud mitmeid kohtumaterjale ning need ei ole olnud veenvad. Otsuse motivatsiooniosa on puudulik, tõendeid praktiliselt ei ole. Vanglavaimulikuna teadsin ka isikuid, kes juhtisid toona konkureerinud allilma grupeeringuid ning keda ei võetud vastutusele Jelena Erlichi ja teiste tapmisega seoses. Olen üsna kindel, et selles oli oma osa miilitsast politseiks ümbernimetatud aga vanadel väärtustel ja suhetel püsivasse struktuuri kuulunud isikute sidemetes allilmaga.
Jelena tütar jäi kasvatama oma ema ja Anatoli Nikolajevi eelkooliealist poega. Mõne aasta eest suri kasutütre mees ajukasvajasse. Möödunud aastal aitasin paigutada täiskasvanuks saanud noorema poja narkovõõrutuse ja rehabilitatsiooniasutusse. Kahjuks ei jäänud ta sinna kuigi kauaks . Juba mõned kuud hiljem osalesin tema matustel koos Nikolajevi enesega. See oli rusuv. Olen jälginud Nikolajevi käsi, tema näoilmet, tema aastatega toimunud ruineerumist ja tundnud oma võimetust olukorda (allakäiku) tagasi pöörata. Selle perekonna traagika on otseselt seotud kohtuniku poolt ilma riikliku süüdistuseta tehtud otsusega. Euroopa ega Eesti õigus seda täna ei luba. Inimlikkus samuti mitte. Ma tajun, et inimlikkus on ohustatud ja halastus on õigussüsteemist väljatõrjutud. Presidendil on võimalik halastuse ja õiguse vahekorras olla määrajaks. Asetada inimene igasugustes pingeridades esikohale, seda ka tänases pingelises sise- ja välispoliitilises kontekstis.
Palun Anatoli Nikolajevi armuandmispalve rahuldada, et võiksime olla kindlad, et meie riigis on ka kõige viletsamal õigus inimväärikuse ja õigluse taastamisele. Pigem süüdlane vabaduses kui süütu inimene vangis .
Lugupidamise ja tervitustega
Avo Üprus