Oskuslikult paigutatud suurtükipatareid ja nende äge tuli võimaldasid vabariiklaste vägedel 1793.aasta detsembris sadamalinna vallutada-see oli Napoleoni esimene võit. Temast hakati rääkima nii vabariiklaste armees kui ka Pariisis. 1796. aasta veebruaris määras Direktoorium Napoleoni Prantsuse Itaalia-armee ülemjuhatajaks. Sõdides Itaalias kaks aastat austerlastega, võitis Napoleon Lodi, Arcole ja Rivoli lahingu. Napoleon naasis omavoliliselt ilma armeeta Pariisi, kus oli puhkenud terav poliitiline kriis. Nii sõjaväes kui rahva hulgas populaarne Bonaparte asus juhtima Direktooriumi-vastast riigipööret, ja 9. novembriks 1799 oli ta tõusnud võimutippu. Samal kuul sai kindral Bonaparte'ist Prantsuse vabariigi esimene konsul ja 1802. Aastal juba eluaegne konsul, saades faktiliselt dikaatori võimu. Tema selle perioodi üheks olulisemaks tegevuseks kujunes Prantsuse konstitutsiooni ümbertegemine oma võimu kasuks.
Sõjaliste teenete eest Touloni vallutamisel ülendati 1793 brigaadikindraliks ja teenete eest rojalistide mässu mahasurumisel Pariisis 15. X 1795 diviisikindraliks. Napoleon juhtis 1796-97 Prantsuse Itaalia-armee ülemjuhatajana Põhja-Itaalia sõjakäiku ning sundis Austriat Lodi, Arcole, Rivoli jmt. lahingus saavutatud võitudega sõlmima 17. X 1797 Prantsusmaale soodsa Campoformio rahu. Algatas Egiptuse-sõjakäigu (1798-99) ning juhtis seda; 1799 naasis omavoliliselt ilma armeeta Pariisi tegi seal kaheksateistkümnenda brümääri riigipöörde (9.-10. XI 1799), rajas Konsulaadi ning sai esimeseks konsuliks. Konsulina piiras süvenevat anarhiat,tegi lõpu kodusõjale ning kehtestas tugeva keskvõimuga sõjalis- bürokraatliku diktatuuri; säilisid ainult need Suure Prantsuse revolutsiooni saavutused, mis olid suurkodanluse huvidega kooskõlas. Omavalitsuslikud departemangud asendati keskvõimust sõltuvate prefektuuridega. Sellega kaasnes demokraatia piiramine
Ta ei teadnud piisavalt riigiasjadest ja ta ei teadnud nõrkusi mis olid ta isa ministritel. Ta otsustas kasutada oma isa nõu, et tuleb säilitada oma nõunikke ja anda järele oma abikaasale kes tema arvates oli rohkem kogenum. Mõlemad otsused olid ebaõnnestunud. Kümme aastat hiljem, Maria Theresa mõrudalt meenutas oma poliitilises testamendis neid tingimusi millest ta oli pidanud tõusma. Ning tema sõnad seda meenutades olid : ,,ma leidsin ennast ilma raha, ilma laenuta, ilma armeeta, ilma kogemuste ja teadmisteta, täiesti üksi ja lõpuks ilma nõukoguta sest igaüks neist tahtis lihtsalt vaadata ja oodata kuidas asjad arenevad." Ta jättis võimalus e et teised riigid võivad proovida haarata tema territooriumi ja asus kohe tagama oma impeeriumi väärikust. Kuna naist ei saadud valida püha rooma keisrinnaks , tahtis Maria Theresa tagada oma mehele turvalise koha imperaatorina. Kuid Francis Stephen ei omanud piisavalt maad ega austust püha rooma keisririigis
Senini keisrid arvasid paavste küll olema vaimuliku võimu esindajad aga ilmalikust võimust sõltuvad. Sellest tekkis investituuri tüli. Gregoriuse vastane oli keiser Heinrich IV, paavst käitus otsustavalt, pani keisri kirikuvande alla, st viskas kirikust välja ning kirikumaad enam ei kuulunud keisrile. Heinrich leidis, et nüüd on aeg otsida paavstilt lepitust. Paavst läks pakku Canossa lossi arvates et keiser tuleb armeega, Heinrich läks aga ilma armeeta ning käis mitu päeva ümber lossi kuni paavst oli sunnitud ta vastu võtma ning kirikuvande alt vabastama 3 (1077). Sellest ajas peale muutusid keisrite ja paavstide konfliktid krooniliseks, mõlemad pooled toetusid autoriteetidele keisrid üha enam roomaõigusele, paavstid üha enam tuginesid ka Augustinuse pühale riigile. Majanduslikult olid paavstile liitlasteks eelkõige
Kui esimesed reformistid tekkisid olid erinevad grupid. Tema oli kesktee pooldaja. Jaapani eeskujul, õppis Jaapanis. Et oleks riigis keiser, aga samas parlamentaarne riigi juhtimine. Huvitaval kombel, kuigi oli jaapani nõudmistega nõus, Jaapani pool poliitilises võitluses ei olnud Shikai poolt. Omad plaanid. Sõjaväekubernerid ei olnud sugugi Shikai pooldajad. Hakkasid sõjaväelised kokkupõrked riigis. Yuan Shikai armee kaotas võitluses ja ilma armeeta ei olnud tal palju jõudu. Militaarse taustaga, sõjaväekindral, ei osanud teistmoodi riiki valitseda. Ilma selleta tühi koht. Märtsis 1916 loobus ise keisriks olemisest ja 3 kuud hiljem suri. Sellest ajast alates, 1916-1928 on aeg millal Hiinat valitsesid erinevad sõjaväe diktaatorid. Ühtset provintsi polnud, hajusid laiali. Sõjaväetaustaga mehed, kes võtsid võimu. Oma piirkonnas võimsad. Meenutab viit dünastiat ja kümmet kuningriiki
annaabi.ee 
