80%, aga 20 sajandil on see arv vaid 15-20%. Sajandivahetusel on see arv õnneks tunduvalt väiksemaks muutnud. I maailmasõjas aastatel 1914-1918 moodustas 14% hukkunutest tsiviilelanikud, kuid II maailmasõjas oli näitaja tõusnud juba 67%le. Alates aastast 1989 on konfliktides hukkunud tsiviilelanike protsent 90. Antud protsentide põhjal võib välja tuua, et konfliktid on muutunud. Seda võib põhjustada see, et enam pole armeedega sõdu, vaid toimub rohkem terroriakte, kus terroristid pommivööga ka peale teiste, ennast ära tapavad. See võib nõuda väga paljude süütuid inimelusid, kuid ega ka armeesõdu vaja ei ole.
Võrreldes Rooma aegsete ja peale keskaega valminud linnadega olid keskaegsed linnad ligilähedased külale. Linnades valitses vaesus ja feodalism. Linnad olid põhilised kaubateedel asuvad keskused. Linnades oli palju näljahäda, haiguseid ja surma. Seda selletõttu, et lihtrahvale ei pööratud eriti tähelepanu ja nad olid ,, väärtusetud". Keskajal leidsid aset ka ristisõjad, mis olid laastavad ja suurte ohvrite arvuga. Jällegi mängisid põhilist rolli feodaalid oma armeedega, kuigi, kui varem oli nende põhitegevus laastamine, siis nüüd järgiti rüütlieetikat. Usun, et rüütlieetika aitas mõnes mõttes kaasa ka rahvaste suuremale rahulolule ja kergemale elule, seda siiski vaid ristiusku rahvastele, kuna nende vastu ei korraldatud enam rüüsteretki, neid ei tapetud enam niiöelda lõbupärast, feodaalid ei kasutanud rahva peal oma suurt võimu niipalju ära. Rüütli seisus oli alus rüütlikirjanduse tekkele, mis mängis kindlasti rolli kultuuri arengus.
Valgevene ning suure osa Ukrainast.Moskva ründamise asemel saatis Hitler väed hävitama Kiievit.Alles seejärel rünnati Moskvat.Neil ei õnnestunud linna vallutada, kuid linn võeti piiramisrõngasse,Leningradi blokaadis suri nälga u 640 000 inimest.Septembri lõpul asusid Sm väed otsustavale pealetungile Moskvale.Saksamaa väed muutusid aina nõrgemaks, neid mõjutas läbimatud teedja talve külm.Nad olid ilma talve varustuseta.Stalin kerkis oma armeedega taas võimule.6.detsember.1941 alustas Venemaa vastupealetungi.Kuid rünnak peatati Sm poolt.Hitleri välksõja plaan oli läbi kukkumine.7.dets ründas Jaapan USA mereväebaasi.(J võit)19 nov.1942 Punaarmee piiras sisse Saksamaa 6.armee.2.veeb.1943 Sakslased kapituleeruvad.Sakslased said lüüa ka Aafrikas need hoobid oli tugevad ja Sm ei toibunudki enam.6.juuni.1944 maabusid lääneriikide sõjajõud P-Prm Normandias.Sm ei suutnud nende vastu ja suve lõpuks varises Sm kokku.Totaalne
Varustamine Varauusaegsed sõjad nõudsid järjest suuremat hulka sõdureid. Suur osa neist paigutati linnade kaitseks garnisonidesse (garnison on ühe asula või ka muudes määratud piirides alaliselt või ajutilselt paiknev väeüksus) nt Rootsil oli 30- aastase sõja lõpul Saksamaal 127 garnisoni. Järjest raskem oli selliseid vägesid varustada toidu ja muu vajalikuga. Nt 60 -tuhande meheline armee tarbis iga päev 45 tonni leiba, 180000 liitrit õlut ja 2500 tonni looma liha. Ehkki armeedega oli kaasas tohutud moonavoorid, oli võimalik kaasa vedada vaid mõne päeva varu. Seetõttu hakati toiduvaru muretsema kohapealt. Enamik valitsusi kulutas sõjapidamisele rohkem kui 50% riigieel- arvest.Vene tsaari Peeter I kulutused olid veelgi suuremad, ulatudes 1705. Aastal koguni 95% eelarvest. Kuidas sõda peeti? Varauusaegne sõda oli pikaajaline sõda, kus vastasele tugevat lööki anda oli keeruline. Väejuhid hoidusid lahingust(Noobid) kuna lahingu tulemus oli ettearvamatu
töötatud oma strateegilised plaanid. Prantsusmaa kindlustas tugevasti piiri Saksamaaga, kuid Belgia piir jäi kindlustamata. Ei usutud sealt kaudu sissetungi. AASTA 1914 LÄÄNERINNE. 2. augustil okupeeris Saksa armee Luksemburgi ja 21. augustil tungis sisse Belgiasse. Kiiret edasitungi takistasid aga Belgia kindlused. 21.-25. VIII toimus nn. piirilahing, kus 250 km pikkusel rindel kohtusid Saksa armeed Inglise ja Prantsuse armeedega. Saksa väejuhatusel tekkis petlik mulje, et prantslased on jõuetud ning Pariisi vallutamine on lihtne. Kerge võidu lootuses loobuti Saksa kindralstaabi ülema krahv A. von Schlieffeni /sliifen/ plaanist, mööduda Pariisist põhja ja lääne poolt ning suruda Prantsuse väed vastu Lotringi kindlustuste liini. Seal need siis purustada. Prantsuse vägede ülemjuhataja oli kindral J. J. Joffre /zofr/, kes jätkas küll taganemist, kuid kindlustas pidevalt ka pealinna kaitset
Seati siss poliitkomissari ametikoht, et ideoloogiat kindlustada ja et armee tegutseks õigetel ideoloogilistel alustel. Valged ei olnud üks ainus armee. Neid ühendas vaid vaen kommunistide suhtes, kuid tuleviku osas oli lahkarvamus. Osa arvas, et peaks olema absoluutne monarhia, teised arvasid, et parlamentaalne monarhia, kolmas seda, et peaks olema demokraatia. Valgete armeed kutsuti valgekaardiks. Tegemist oli väga erinevate armeedega A. Koltsak, kes tegutses Siberis, nimetas end kõige kõrgemaks, kuid teised väejuhid ei soovinud teda tunnustada. Oli A. Denikin, kes asus Lõuna-Venemaal. Oli Wrangel, kes tegutses Krimmis. Hoolimata sellest, et valged ründasid kõigist külgedest, ei õnnestunud neil punaseid võita, sest väed ei olnud kordineeritud nad ei rünnanud ühel ajal. Väejuhid olid rivaalid, mitte liitlased, ehkki nad üksteist ei rünnanud. Valged kasutasid ära
Artorix. Ta tahtis jääda märkamatuks, kuid see ei õnnestunud ning ta pidi rahvale ette aste tegema Carinae kuuria juures. Pärast Rutiliuse surnukeha leidmist, õppis Artorix ära veiderdaja trikid, et uue saadikuna, oleks tee Catilina juurde lihtsam. Jäädes tahaplaanile, kuulis saadik, et Lucius Gellius Publicola ja Gnaeus Cornelius Lentulus Clodianus astuvad välja Spartacuse vastu kahe kolmekümne tuhandeliste meeste suuruste armeedega. Foorumi poole liikudes, et Catilinani jõuda, kuulis Artorix pealt Cassiuse, Mertobiuse ja Lucretiuse vestlust. Ta kuulis neilt, et Eutybis on meeletult armunud Spartacusse. Peale selle kuulis ta ka, et nimelt Metrobius hoiatas konsulit gladiaatorite ülestõusu eest. Mõne aja pärast jõudis Artorix Catilina juurde ning esitas talle Spartacuse ettepaneku, saada kuuekümne tuhande orja juhiks. Catilina ei võtnud seda ettepanekut vastu, kuigi ahvatlus oli suur. Ta palus