Kui ta uuesti õpetama asus, leidis ta lohutust ja rajas oma Parakleedi (Püha Vaimu) kloostri. Kartes aga taas tagakiusamisi, jättis ta Parakleedi kloostri ning veetis kümme aastat oma elust Saint-Gildas- de-Rhuys'i kloostri eesistujana. Samal ajal sai ta aga Héloise'i määrata uue nunnade asutuse juhiks Parakleedis. Mõne aja möödudes kirjutas Pierre Abélard oma kuulsa Historia Calamitatum'i. Varajastes 1130-ndates koostasid nad koos oma armastuskirjade kollektsiooni. 1135. aastal Abélard läks Mont-Sainte-Geneviève'i taas õpetama. Seal kirjutas ta järgmisi kavandeid Theologiast, kus ta analüüsis Kolmainsust ja ülistas paganlikke filosoofe. Ta kirjutas ka raamatu Ethica or Scito te ipsum (,,Tunne iseennast"), lühike suurteos, milles ta keskendus patu mõistele ja jõudis järeldusele, et teod ei muuda inimest jumala silmis halvemaks ega paremaks, loevad vaid inimese kavatsused.
laval. Vaatajad pakuvad välja loo (mis on neile igapäevane), näitlejad improviseerivad kuni kriisi/otsustava punktini. Küsitakse publikult võimalikke lahendusi. Kõik mängitakse ette. Arutatakse. Parandatakse. Nt: armastuskirjade lugu “Pildi teater” Osaleja valib ühe põletava/häiriva teema. Vormib nö pildi ehk teised näitlejad/osalejad on kivikujud ja tema peab vormima pildi, mis väljendaks TEMA arvamust selle situatsiooni kohta.
Tal oli täiskasvanuna rongisõidufoobia. Ta seostas seda lapsepõlvetraumaga, kuid ravis ennast ise terveks. Tal oli ka klaverimuusikafoobia. Ülikooliajal oli Freud kitsikuses, ei saanud endale eriti lubada. Teisalt oli tal erakordselt kõrge vaimse potentsiaaliga sõpruskond (sellest seltskonnast on saanud mitmed Nobeli preemiad). Ülikooli ajal kihlus ta oma uue naisega. Kihlus kestis 5aastat. Kihlusperioodist on säilinud üle 50 armastuskirja, mida peetakse armastuskirjade klassikaks. Freud uuris kalade närvisüsteemi. Enda arvates avastas ta uut tüüpi kalade närvirakke ja kirjutas sellest oma esimese teadusliku artikli, valmistus seda avaldama ning enne avaldamist sai teada, et need rakud on avastanud üks Tartu ülikooli professor. Tarbis kokaiini, kuid polnud tüüpiline narkomaan. Kirjutas kokaiinist monograafia: selgitas kokaiini positiivseid külgi ning püüdi selgitada, kuidas seda meditsiinis kasutada. Arutluste käigus kasutas
millede toimetaja, abitoimetaja või kaastööline ta oli, suurepärast ajakirjanikuvaistu. Ühtlasi oli ta aga ka distsiplineerimatu, paindumatu ja sallimatu. Hoolimata ta kirjutiste ja väljaannete menust, lahkus ta igalt poolt skandaalidega. Kui ta esmakordselt Maria Clemmi juurde elama asus, oli selle tütar Virginia alles 7ne ning nii mõnelgi puhul kasutas teda kullerina armastuskirjade edasitoimetarnisel teistele daamidele. Ajapikku kasvasid aga nii tüdruk kui P kiindumus temasse ja 16. mail 1836. aastal, pruut oli alles 14, sõlmiti nende abielu. Seesugune samm ei tulnud reputatsioonile kasuks seltskond pidas seda alaealise võrgutamiseks P ise oli aga õnnelk ja see väljendus ka tema produktiivsuse tõusus. Ta pidas loenguid, kirjutas kriitikat, esseid, luuletusi, avaldas oma ainsa romaani «The Narrative of Arthur Gordon Pym» (1838; e. k
(1845) või «Broadway Journal» (1845), millede toimetaja, abitoimetaja või kaastööline ta oli, suurepärast ajakirjanikuvaistu. Ühtlasi oli ta aga ka distsiplineerimatu, paindumatu ja sallimatu. Hoolimata ta kirjutiste ja väljaannete menust, lahkus ta igalt poolt skandaalidega. Kui ta esmakordselt Maria Clemmi juurde elama asus, oli selle tütar Virginia alles 7ne ning nii mõnelgi puhul kasutas teda kullerina armastuskirjade edasitoimetarnisel teistele daamidele. Ajapikku kasvasid aga nii tüdruk kui P kiindumus temasse ja 16. mail 1836. aastal, pruut oli alles 14, sõlmiti nende abielu. Seesugune samm ei tulnud reputatsioonile kasuks - seltskond pidas seda alaealise võrgutamiseks - P ise oli aga õnnelk ja see väljendus ka tema produktiivsuse tõusus. Ta pidas loenguid, kirjutas kriitikat, esseid, luuletusi, avaldas oma ainsa romaani «The Narrative of Arthur Gordon Pym» (1838; e. k
annaabi.ee 
