Strukturalismist ja lingvistikast välja kasvanud diskursuseanalüüsi ja sotsiolingvistiliste meetodite pooldajate jaoks ei ole enam puhast tõde või reaalsust. Valgustusele oli ideoloogia reaalsuse ekslik tajumine, mille olid põhjustanud patoloogilised huvid – võimutahe või hirm loodusjõudude ees. Diskursuseanalüüsi jaoks on ideoloogia, kui püütakse saavutada reaalsust ilma igasuguse diskursusliku ühenduse või sidemeta. Oswald Ducrot arvates on võimatu eristada kirjeldavat ja argumenteerivat keelt, sest iga kirjeldus on automaatselt argumentatsioon. Ideoloogia on see, kui püütakse varjata, et igasugune kõne on diskursiivne. Seega loosung «faktid kõnelevad enda eest» on ideoloogiline arheväljendus. Slavoj Zizek üritab aga Lacani mõjul minna veelgi kaugemale ja näidata, et nn ideoloogiata ei olegi mingit reaalsust ja ideoloogia pigem loob Reaalse. Ideoloogiat kandev subjekt ei ütle kunagi, et ma olen ideoloogiline, vaid vajab enda
transformatsioon varasemast arhailisest, staatilisest ühiskonnast dünaamilisse turumajanduslike suhetega ühiskonda, kus üha suuremat rolli mängib elutähtsate asjade otsustamine ühiskondliku avalikkuse poolt avaliku debati kaudu. Ühiskondlik olemine kujutab sofistide sõnul endast mitte staatilisena etteantud, vaid “inimmõõduliselt” kujundatavat, muutlikku olemist. (156a-157b) Samal ajal on sellel positsioonil omad epistemoloogilised implikatsioonid. See paistab argumenteerivat selle poolt, et üldkehtiv tõde on saavutamatu, viitega sellele, et teadmine on alati perspektiivne ning et alati on võimalik, et kerkivad esile uued vaatekohad. Kas sellest ka järeldub see, et üldkehtiv teadmine pole inimesele saavutatav, on omaette küsimus. Igal juhul on selline tunnetuse-käsitlus vastandlik Parmenidese käsitlusele noesis`est kui vahetust ning eksimusevabast teadmisesaavutamise viisist. Ja seab sellisena filosoofilise mõtlemise edasise
pigem oma raha kui oma isikutega, pole riik kaugel langemisest." (Ühiskondlik leping, III raamat, 15. ptk., lk 265). Kõrvuti avaliku teenistusega nõuab Rousseau oma kodanikelt, et nad mängiksid aktiivset rolli poliitilises otsustamises. Otsese demokraatia teatud vormi kaudu on kõigil kodanikel oma osa seadusloomes. Kuid see tees tuleb siiski esitada teatud ettevaatusega, sest Rousseu teostes leidub lõike, kus ta paistab argumenteerivat demokraatia vastu. Kui võtame seda terminit tema ranges tähenduses, siis pole tõelist demokraatiat kunagi olnud ega saagi olema. See on loomuliku korra vastu, et paljud valitsevad ja väheseid valitsetakse. On kujuteldamatu, et inimesed peaksid olema pidevalt kokku kogunenud, pühendamaks oma aega avalikele asjadele, ja on selge, et nad ei saa selleks moodustada komisjone, ilma et administreerimise vorm seejuures muutuks. (Ühiskondlik leping, III raamat, 4. ptk, lk 239)
Need on õigused, mis on pandud põhiseadusse eesmärgiga muuta inimõigused positiivseks õiguseks. Nad kuuluvad ideaalesse õiguse dimensiooni, seega nende positiviseerimine kätkeb endas püüdu ühendada ideaalset reaalse dimensiooniga. Ideaalses demokraatias ei oleks põhiseaduslike õiguste ja demokraatia enese vahel konflikti. Reaalses demokraatias aga on konflikt – poliitiline elu ja idee põhiseaduslikest inimõigustest vajab kontrollimist. Seda kontrolli võib vaadelda kui argumenteerivat või diskursiivset inimeste esindatust. Sel juhul ideaalne ja reaalne õiguse loomus eksisteerib parlamentaarse seadusandluse ja põhiseadusliku kontrolli vahel. Võimude lahusus tasakaalustab nende vahekorda, seega on täidetud õiguskorra harmoonia. Järelikult on süsteem suletud ning õiguse topeltloomuse teoreem tõestatud. Õiguse topeltloomusest arusaamiseks tuleb astuda kolm sammu: 1.Õigsus (küsida õigsuse kohta e vajalikkuse ja nõude sisu kohta. Õigus omab nõuet õigsusele
diskursuseanalüüsi ja sotsiolingvistiliste meetodite pooldajate jaoks ei ole enam puhast tõde või reaalsust. Valgustusele oli ideoloogia reaalsuse ekslik tajumine, mille olid põhjustanud patoloogilised huvid võimutahe või hirm loodusjõudude ees. Diskursuseanalüüsi jaoks on ideoloogia, kui püütakse saavutada reaalsust ilma igasuguse diskursusliku ühenduse või sidemeta. Oswald Ducrot arvates on võimatu eristada kirjeldavat ja argumenteerivat keelt, sest iga kirjeldus on automaatselt argumentatsioon. Ideoloogia on see, kui püütakse varjata, et igasugune kõne on diskursiivne. Seega loosung faktid kõnelevad enda eest on ideoloogiline arheväljendus. Slavoj Zizek üritab aga Lacani mõjul minna veelgi kaugemale ja näidata, et nn ideoloogiata ei olegi mingit reaalsust ja ideoloogia pigem loob Reaalse. Ideoloogiat kandev subjekt ei ütle kunagi, et ma olen ideoloogiline, vaid vajab enda
annaabi.ee 
