Keeleliselt koosneb ütlus lausetest või lauserühmast. Kõne seisukohalt liigendub ütlus fraasideks. Verifitseerimine kui meetod- on õige-vale-võimaliku keelendi määratlemine isiku keelepädevuse alusel. Võte annab infot nii keele süsteemist kui ka keelekasutaja keelepädevusest. Metakeelelised operatsioonid- (lk 26) Lähima/potentsiaalse arengu vald ehk lähima arengu tsoon- abiga sooritatud ülesanded moodustavad potensiaalse arenguvalla,selles ulatuses toimub õppimine ja areng. Arenguhälbega lapsel on potentsiaalne arenguvald alati kitsam kui eakohase arenguga eakaaslastel,seetõttu tuleb neile väga täpselt abi doseerida. Baassõnavara- lapse sõnavara ja kõne sisu piirdub mitme aasta jooksul vaid sellega, mida ta meeleorganitega tajub. Kõige kiiremini areneb baassõnavara  laps omandab eelkõige sageli esinevaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega tajutavad tunnused, objektid, tegevused (nt.
koostöö, rollimängud ja minapilt), kognitiivsete oskuste arendamine ( kuulmisjääkide kasutamisoskuse kujundamine, kuulmis ja rütmitaju arendamine, mõtlemise arengu toetamine, kujutluste täpsustamine ümbritsevast, matemaatiliste kujutluste loomine ja arendamine, kujutavate tegevuste arengu toetamine) 14.)Miks on erivajaduste ja/või puuete korral vaja eristada ka raskusastet? Selleks et koostada lapse arengule vastavat arengukava, et ära kasutada lähima arenguvalla potesiaali õpetamiseks, ei saa õpetada lapsele asju liiga kiiresti, kui eelmised arenguetapid on puudulikud 15.)Kus on kurtidel ja mõõduka, raske ning sügava vaimupuudega koolieelikutel kõige parem areneda? Arendusrühmas, kus on kuni 7 last. Seda selleks et esmalt on vaja tajuliikide kujundamine ja arendamine, mõtlemise vormide ning operatsioonide kujundamine ja arendamine, ümbritsevast keskkonnast kujutluste loomine ja täpsustamine, matemaatiliste kujutluste
kujundamisele; suudab uurida ja kirjeldada laste kognitiivset arengut, psüühilisi protsesse, sotsiaalset arengutaset ja kõnelisi iseärasusi; suudab välja selgitada laste teadmisi ja oskusi ning hinnata lapse arengu vastavust eale; oskab lapse uuringul saadud tulemuste põhjal koostada individuaalset õppekava ja klassi arengukavasid; valdab õppesisu (ainet), tunneb HEV laste kasvatamise/õpetamise eripära (ainete õpetamise erimetoodikat); arvestab oma töös HEV-lapse reaalse arenguvalla madalast tasemest ja potentsiaalse arenguvalla kitsusest tulenevaid nõudeid õppeprotsessile; arvestab HEV-laste õpetamisel nende tunnetustegevuse ja kõne arengu iseärasustega; suudab vastava õppevara puudumisel ise koostada nõuetekohaseid harjutusmaterjale/ülesandeid, muuta raskusastet ning kasutada töövõtteid, mis parimal viisil toimiksid laste elementaarse taju, piiratud töömälu mahu, puuduliku verbaalse mõtlemise tingimustes;
lugemisele. Sel juhul on alati märgata huulte liigutusi. • Vaimse toimingu sooritamine automatiseeritult. Kasulik on õpetatav toiming lülitada operatsioonina mingi teise toimingu koosseisu. Sel etapil puudub vajadus välise resultaadi järele, tulemus on mõtteline (sisekõne). Laps (ja ka täiskasvanu) suudab alati mingid ülesanded täita iseseisvalt, teisi abiga ja kolmandaid üldse mitte. Abiga sooritatud ülesanded moodustavad potentsiaalse arenguvalla. Selles ulatuses toimub õppimine ja areng. Arenguhälbega lapsel on potentsiaalne arenguvald alati kitsam kui eakohase arenguga eakaaslasel. Seetõttu tuleb neile abi väga täpselt doseerida. Viimane on üks arenguhälvetega laste integreeritud õpetamise olulisemaid probleeme. Näiteks abiõpet vajav I—II klassi õpilane võib saada küll jõukohase ülesande, kuid tal pole veel kujunenud kavandav-reguleeriv sisekõne selle iseseisvaks täitmiseks ning iseseisvalt ta toime ei tule.
 Õpitegevuse praktiline suunitlus. Abiõppes ei ole otstarbekas liialdada teooriaga. Teoreetilised teadmised on vajalikud praktilise tegevuse teadvustamiseks, mitte enam.  Õpitegevuse jõukohasus ja kogu klassi rakendamine. Eksitakse harilikult tänu õpetaja metoodiliste teadmiste ja kogemuste nappusele, sh. õpetaja liigne domineerimine ("lobisemine"). Kogu klassi rakendamine jõukohasesse töösse eeldab järgmist: õpilaste lähema arenguvalla (potentsiaali) tundmine ja arvestamine; töövõtete vaheldumine; õpilaste individuaalne stimuleerimine ja abistamine; õigeaegne puhkuse korraldamine tunnis. Ainealased nõuded on järgmised (ainespetsiifilised):  Kõnearenduslik suunitlus ehk kõnetegevuse kujundamine. Igas tunnis kasutatakse võimalusi keelevahendite esitamiseks ja aktiveerimiseks, kõneloome- ja kõnetajuoperatsioonide ning kõnefunktsioonide kujundamiseks.
annaabi.ee 
