kommunikatiivse töö vormina ning indiviidi ja kollektiivi aktiivse tegevusena. Intellektuaalsed tööriistad on samad, eksisteerigu nad siis kõnes või mõtlemises. Võgotski sugestiivne mõte on, et inimesed on pidevas arengus ja muutumises. Me võime kaasinimestelt ühistegevuse olukordades teadmisi üle võtta- aproprieerida. Inimesi nähakse pidevalt teelolevana, et omandada uusi tööriistade vorme selle abil, mida nad juba teavad ja oskavad. Võgotski defineeris arengutsooni kui ,,vahemaad" ühelt poolt selle vahel, mida indiviid võib korda saata üksi, ilma kõrvalise abita ja teiselt poolt selle vahel, mida ta võib saavutada ,,täiskasvanu juhtimisel või koostöös võimekate kaaslastega" (1978, lk 86). Tähtis on siin ka arusaamise ja tegutsemise potentsial. Tedmised on miski, mis tuleb ladustada indiviidide teamiste tagavarasse ja õppimise probleem on need sinna paigutada. Teadmisi kasutab inimene oma igapäevases elus ning see on ressurss,
vaimsete skeemide kujundamiseks saab pakkuda vaid selline arengukeskkond, millele laps on võimeline reageerima teda arendavate motoorsete või vaimsete reageeringutena, st õpetajatel tuleb arengukeskkonna ja õppesituatsioonide loomisel arvestada konkreetses vanuses õpilase arenguvõimalustega. Nii Piaget` kui ka Fisheri ja Rose`i mudelite pedagoogiliseks rakendamiseks pakub häid võimalusi Võgotski kasutusele võetud lähima arengutsooni ehk potensiaalse arenguvaldkonna mõiste. Et toetada õpilase õppimist, tuleb pedagoogil Võgotski arvates silmas pidada kahte asjaolu: Esmalt peab õpetaja kindlaks tegema õpilase arengutaseme, millel ta tuleb ülesannetega toime ilma välise abita. Seejärel on vaja välja selgitada, mida suudab õpilane teha täiskasvanu suunamisel. Kui laps õpib iseseisvalt, demonstreeris ta oma tegelikku arengutaset.
Lapse areng on seotud kogemusega. Kogemus peab olema tähenduslik. Eksternaalne muutub in....... Täiskasvanu peamised verbaalsed, sotsiaalsed interaktsioonid, muutuvad lapsel hiljem vaimseteks funktsioonideks. Õpetaja peab püüdma anda midagi sellist mis baseerub eelmisel kogemusel ja oleks natuke raskem. Peab märkama lapse valmidust, potentsiaali. Mida rohkem lapsega tegeletakse (filmid, raamatud mida koos vaadatakse ja loetakse) on järgmise lähima arengutsooni loomine. Isik ise peab ka tahtma õppida, saab luua ainult keskkonna kus õppida. Peab olema keegi kes pidevalt aitab. lapsed käituvad teatud viisil, sest vajadus Ja eesmärgid on keskkonnaga seotud. Keskkonda defineeritakse erineval viisil. Kliima, maastiku, maa kontekst. Võgotski aga rõhutab kultuuri ja kultuuriajalugu kontekstis. See, kuidas konteksti tõlgendame on oluline koht. Sümbolid on üheks vahendajaks nt. Meele ja keskonna vahel. Mingil moel tõlgendame.
1-3 eluaasta- varajane lapsepõlv (stabiilsus) 3 eluaasta- eneseteadvuse ehk ,,mina" läbimurre 3-6 eluaasta- stabiliseerumine 6-7 eluaasta kooliea alguse kriis 7-12 eluaasta- noorem kooliiga (stabiilne) 9-13 eluaasta murdeeakriis 13-17 eluaasta- stabiilne 17- nooruki kriis- tegelikkuse ja ideaalide kokkupõrge. Kriis vaheldub stabiliseerumisega - põhiline Võgotski seisukoht. Hinnang: Lähima arengutsooni (LAT) mõistet peavad kriitikud liiga ähmaseks. Nad ütlevad, et keegi täpselt ei tea mis motiveerib last edasi arenema. Samuti peetakse kultuurilise ajaloolise tausta uurimist küllaltki keerukaks. Tugevus- Võgotski toob välja kultuurierinevust. Ta rõhutab, et areng on spetsiifiline erinevates kultuurides. Seotud on see keele erinevast kasutusulatusest ja võimalustest. Nt eskimod arenevad teisiti kui lõunariikide elanikud. Ta räägib ka
operatsioonide perioodil hakkab egotsentrilisus kõnes taanduma ja muutub sisekõneks Võgotsli järgi, mis on sõnades väljendatud mõtlemine. Egotsentriline kõne on funktsionaalse iseloomuga. See on sõrmedelt arvutamise üleminekuga peastarvutamisele: algul abivahendid mõtlemise hõlbustamiseks, mis hiljem kaovad, kuid mitte täielikult. Ka täiskasvanud, tegeldes tundmatute asjadega kasutavad egotsentrilist kõnet. Potensiaalse arengutsooni mõiste. Potensiaalsne arenguvaldkond on defineeritud kui õpilase tegeliku ning potensiaalse mõtlemis- ja arutlustaseme vahel. Kus õpilased saavad õppida juhendaja abil aga mitte iseseisvalt Praktilised järeldused õppetööks laste kognitiivse arengu käsitlusest. Kognitiivsest neuroloogiast pärit teadmised juhivad õpetajate tähelepanu sellele, et mõttestruktuurid kujunevad järk-järgult arenguastmeti
annaabi.ee 
