Elemendilise mitmekesisuse all tuleb defineerida kui kindla ruumilise struktuuri, erinevate elementide esinemist vaadeldaval alal (punktobjektid, joonobjektid). Komponentne mitmekesisus kujutab endast üksteist sisult ja vormilt tugevasti erinevate maastikukomponentide esinemist uuritaval alal. Morfoloogiline mitmekesisusena tuleb käsitleda maastiku mustrit moodustavate üksuste kuju erinevusi (aluseks kas maastiku või maakatte või maakasutuse või mõni muu areaalidega kaart (mullakaart jne). Maastiku struktuuri meetrika (klassi ja maastiku tasemel). * FRAGSTATS. Maastiku struktuuri kvantitatiivseks kirjeldamiseks on otstarbekas kasutada tarkvara paketti FRAGSTATS 2.0. (Spatial Pattern Analysis Program for Quantifying Landscape Structure). Tarkvara on väljatöötanud Oregoni Osariigi Ülikooli teadlased K. McGarical ja B. J. Marks. Tarkvaraprogramm sisaldab praktiliselt kõike maastikuökoloogias tunnustatud maastiku-meetrika arvutusalgoritme (versioon 2.0
sõõridena deluviaalmullad, mis vastavad küngaste või seljakute jalameile. Nõgude põhjades on aga tavaliselt glei- ja turvasmullad. Erosioonialade muldade taoline muster on väga hästi jälgitav kevadel, 5 kui maa on küntud, aga vili pole veel tärganud. Erodeeritud mullad paistavad siis silma heledate või punakate laikudena, mis asenduvad pealeuhtealadel mustjaspruunide areaalidega. Erodeeritud ja deluviaalmuldade vahekord torkab silma ka vilja kasvu järgi: küngaste ülaosades on vili kiduram, jalameil lopsakam. Väga tugevate vihmasadude tagajärjel tekib küngaste nõlvadesse uhtorge. Nii näiteks lõikus lühiajalise, ent väga intensiivse äikesevihma tagajärjel Vorstimäe lõunanõlva 1,2 meetri sügavune ja u. 10 meetri pikkune uhtorg, mille suudmesse kuhjus moreenist, liivast ja kruusast väljauhtekoonus.
Sakala kõrgustiku muld- ja taimekate Moreenitasandike maastikulise struktuuri muudab keerukaks kahest erinevast lähtematerjalist kujunenud muldkate. See nähtub kõige selgemalt muldkattekaardilt, kus liivsavisel karbonaatsel moreenil kujunenud pruunmuldade, s.o leetja mulla (KI), vähem ka leostunud mulla (Ko) areaalid vahelduvad karbonaadivaestel moreenil kujunenud 5 näivleetunud muldade (LP) areaalidega. Muldade lõimis on tüüpilisena kahekihiline pealpool kobedam saviliiv ja allpool tihkem liivsavi. Sakala kesk- ja põhjaosas on ülekaalus viljakad leetjad, lõunaosas kahkjad mullad. Põllumaade huumuskate on keskmiselt 28±3 cm. Karbonaatsel moreenil kujunenud leetjatel (KI, Kig) ja leostunud (Ko, Kog) muldadel on huumusesisaldus huumushorisondis 2,7-2,9%. Kahkjatel muldadel on huumust 1,9-2,4% ja nad on keskmise viljakusega.
jääaega) on olnud põlevkivi moodustajaid. Kõrgematest taimedest on praegu Eestis esindatud 113 sugukonda. Liigirikkaim on taimestik Lääne-Eestis, liigivaeseim Ida-Eestis. Liigilisuse „rekord” kuulub Laelatu puisniidule, kust on ühelt ruutmeetrilt loendatud 76 liiki soontaimi (2001. aastal). Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Sellele regioonile on iseloomulikud laiade lääne–ida suunas venitunud areaalidega, põhiliselt Euro-Siberi, vähemal määral tsirkumboreaalsed (holarktilised) Euroopa ja Euraasia taimeliigid. Esimese Eesti floristilise liigestuse esitas 1925 Karl Reinhold Kupffer, kes jagas Eesti saarte, Siluri ja Devoni allvaldkonnaks. 1935 osutas Teodor Lippmaa edela-lõunast kirde–põhja suunas kulgevale floristilisele piirile, mis ühtib üldjoontes hilisjääaegse jääjärvede ja mere pealetungi kõige laiaulatuslikuma piiriga. T
riigimetsa tuludest. Metsamullad on inimvaliku tõttu kehvema loodusliku viljakusega kui haritava maa mullad. Lõimiselt domineerivad: turbad ja liivad ca 2/3. Põllumaa osatähtsus maakonna pindalast: Lääne-Viru, Järvamaa, Jõgevamaa 30.09.13 Eesti taimestik ja taimkate Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti territoorium holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Seda regiooni iseloomustavad laide lääne-ida suunas venitatud areaalidega, põhiliselt Eurosiberi, vähemal määral holarktilised Euraasia ja Euroopa taimeliigid. Eesti läänepoolne osa koos läänesaartega on liigirikkam ja mitmekesisem, millepõhjustab merelisem kliima ja karbonaatne aluspõhi. Geobotaaniliselt kuulub Eesti parasvöötme metsavööndisse. Botaanilis-geograafiliselt (taimkate + taimestik) kuulub kogu Baltikum Põhja-Euroopa taigaprovintsi. Taimestik ehk floora taimeliikide ajalooliselt kujunenud kogum teataval maa-alal.
hakanud mets. Mõnele mahajäetud turbaväljale proovitakse turbasamblaid istutada. Selle tulemusena hakkab moodustuma uus turbakiht. 142. Taimestik ja taimkate. Eesti asend floristilises, geobotaanilistes ja botaanilis- geograafilistes liigestustes ning rajoneering. Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti territoorium holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Seda regiooni iseloomustavad laide lääne-ida suunas venitatud areaalidega, põhiliselt Eurosiberi, vähemal määral holarktilised Euraasia ja Euroopa taimeliigid. Eesti läänepoolne osa koos läänesaartega on liigirikkam ja mitmekesisem, millepõhjustab merelisem kliima ja karbonaatne aluspõhi. Geobotaaniliselt kuulub Eesti parasvöötme metsavööndisse. Botaanilis-geograafiliselt (taimkate + taimestik) kuulub kogu Baltikum Põhja-Euroopa taigaprovintsi. Taimestik ehk floora – taimeliikide ajalooliselt kujunenud kogum teataval maa-alal.
annaabi.ee 
