soojalt vastu, kuid neil leidus ka vastaseid. J. Sütiste kritiseeris neid 1940. aastate keskel oma artiklis ,,Meie uusromantika pärapoeesia", kus nimetas arbujaid ,,närbujateks". Selles lähtuvalt sai kirjandusajakirjast Varamu nende põhiline kritiseerija. Sõpruskond veetis tihti koos aega, lugedes üksteisele oma värsse, kommenteerides neid ja jagades soovitusi. Seda tehti üksteist mõjutamata, igat luuletajat innustati täiustama talle omaseid jooni. H. Talvik kuulus lisaks arbujatele ka Eesti Kirjanikkude Liitu ja Kammiseppade liitu, kuhu kuulusid veel nt P. Viiding ja O. Kangilaski [5]. Sõprusest arbuja Betti Alveriga kasvas Talvikul välja armastus. Nad abiellusid 1937. aastal- vaikselt, tunnistajateks vaid A. Oras ja P. Viiding. Ka pidu ei toimunud. Nad elasid algselt Tartus, väikeses kahetoalises korteris. Paar aastat hiljem, 1940.ndate aastate algul kolisid nad Teise maailmasõja pärast Võrtsjärve lähedale Pühaste külla
kolmpii"(1971) esimene tsükkel ,,Eilne mees väljas" ning mõningad ,,Söerikastaja" luuletused, on möödunud arbujate tähe all. Ühisjooni võiks leida A. Sanga ja K. Merilaasi värssidega. Eriti äratuntavad on aga B. Alveri impulsid, kelle intellektuaalne, klassikaliselt selge ning keeletaidurlik luule näib Krossi eelduste ja taotlustega enim resoneerivat. Üldinimlik vaatepunkt ning allusioonid avarasse kultuuritusta olid iseloomulikud arbujatele ka noorele Krossile. Retoorilised pöördumised ja deklaratsioonid, mis ennustvad üht tulevast thku, võiksid seevastu osutuda eeskujuseostele J. Barbaruse luulega. Noore Jaan Krossi luule tähtpunkt on sageli intellektuaalne, mingi mõtte või tõe kujutus luulevahenditega. Näiteks piiblimotiivilistes luuletustes. Tugevamate luuletuste hulka tuleks arvata lembeluuletused, mille tundeskaala ulatub galantsest ihalusest verilõõskava kireni. Keskenduv
suhtes. Arbuma tähendab nõiduma, ennustama. Innustati jätkama luuletajate omaseid jooni. Ühiseks eesmärgiks oli luule vormiräius, keelelise väljenduse puhtus. Püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Kõrgelt hinnati kunsti, milles pidavat peituma nii ilu kui ka tõde. Tähtsaks pidasid individuaalsust ja vaimset iseseisvust. Iseloomulik oli arbujatele endise Eesti idealiseerimine. Eeskujuks klassikud (Puskin, Baudelaire). Põhiline riimiskeem a b a b. B. Alver oli koos H. Talvikuga arbujate juhtivaks luuletajaks. Kirjutas esialgu rohkem lüroeepikat. ,,Tolm ja tuli" iseloomustab Alveri lüürika varasemat, kõige arbujalikumat jätku, kuhu kuulub ka suur hulk luuletusi. Luule sümbolistlik.
(„Neemed Vihmade lahte“). Ants Oras koostas 1938 „Arbujate“ koondkogu Paul Viidingu ja Mart Raua luulest. Selle kogu järgi hakati neid kutsuma arbujateks. Nad ei moodustanud omaette rühmitust ega koolkonda. Neid eraldas siurulastest tunduvalt aktiivsem pürgimine vaimsuse ja mineviku kultuuriväärtuste poole. Nad rõhutasid loovat suveräänsust, mis eriti ilmekalt avaldus Talviku, Alveri ja Masingu loomes. Arbujatele heitsid orbiitlased ehk elulähedase suuna pooldajad ette, et nad on elukauged ja jätkavad romantilist traditsiooni, millest tekkis terav vastasseis. Autoritaarne režiim mõjutas luuletajaid, kellest enamik olid uue riigikorra vastased. Kriitilisi mõtteid sai avaldada ainult satiirilistes lühiluuletustes või varjatud vihjetena. Ainult E. Hiir võttis valitsuse propageeritud tööeestluse ideed omaks – tema luule omandas ka seetõttu optimistlikuma põhitooni.
(,,Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe. Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel. Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle vee, kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee. Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ning Ao, üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.") Viimane kogu "Korallid Emajões" (1986) on jällegi arbujalikult klassikalises ja lakoonilises stiilis. Arbujatele viitab luuletus "Arbujate aegu". Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Ning tugipuuta, nöörit sind kannab kiikuv traat vaid siis, kui pääd ei pöörita sul kõrgus, akrobaat! Hoop kaugele ei ulata, mis kaljusse lööb prao. Kõik oma teras sulata ja nõtkeiks noolteks tao. Toed varisevad kantsides kui algab kivipild, ent kuristikel tantsides sulgkergusest saab sild. ("Maailma saatust alati", 1936) Ma nägin täna kummalisi paiku.
annaabi.ee 
