ehitistele üle kogu Euroopa. Kaltsiumkarbonaadi reageerimisel happe lahusega eraldub mullidena süsühappegaasi.Seda reaktsiooni saab kasutada kaltsiumkarbonaadi kindlakstegemiseks. Tema lahustuvus vees on tühiselt väike.ometi lahustub lubjakivi pikkamööda loodusliku vee, mis sisaldab lahustunud süsinikdioksiidi (süsihappet), toimel. Mineraloogiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiidist (vahel ka kaltsiidi polümorfsest erimist aragoniidist). Lisanditena võib esineda savimineraale, kvartsi, dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, hematiiti, götiiti jne. Paekivi on valdavalt biogeense või keemilise tekkega. Peamine osa lubjakividest on moodustunud protistide kaltsiumkarbonaadist kodade lubimudana veekogude põhja ladestumisest, mis kivistudes ning tihenedes annabki lubjakivi. Teine võimalus lubjakivi moodustumiseks on kaltsiumkarbonaadi sadenemine vesilahustest. Niimoodi moodustub näiteks allikalubi.
Mõnigaid aineid ja nende kirjeldusi: lubjakivi Lubjakivi on valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim. Mineraloogiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiidist (vahel ka kaltsiidi polümorfsest erimist aragoniidist). Lisanditena võib esineda savimineraale, kvartsi, dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, hematiiti, götiiti jne. Keemiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). Foto 1, 2. Rikkalikult kivistisi sisaldav lubjakivi, Silur, Juuru lade, Rohukla Foto 3. Afaniitse lubjakivi (all) leminek savikaks lubjakiviks, Ordoviitsium, Aulepa, Nabala ja Vormsi lademe piir Lubjakivid on valdavalt biogeense või keemilise tekkega. Peamine osa
hapnikuga seonduvad ühendid, millest laialdasemalt levinud on karbonaadid. Karbonaadid jagunevad kaheks: kesksed süsihappesoolad ja hapud süsihappesoolad. Keskseid süsihappesoolasid nimetatakse karbonaatideks, hapusid süsihappesoolasid vesinikkarbonaatideks.Nagu süsihappe anioonidki (CO 3 ja HCO3 ), on värvusetud ka enamik neist tuletunud soolasid. Karbonaate on väga palju erinevaid. Oma referaadis räägin ma looduses leiduvatest karbonaatidest (kaltsiidist, dolomiidist,aragoniidist ning malahiidist) ja enim kasutavatest karbonaatidest tehnikas (kaltsiumkarbonaadist, naatriumkarbonaadist, kaaliumkarbonaadist ja magneesiumkarbonaadist). Süsinik Süsinikku leidub väga paljudes ühendites, aga samas maakoores on süsinik alles 13. kohal levikult. Süsinik avastati juba muinasajal. Süsinik on mittemetall. Ta asub elementide perioodilisuse tabeli teises perioodis ja IVA rühmas. Süsiniku
aasta tagasi. Pärlid -kivistunud kastepiisad Aineliselt koostiselt on pärl ja pärlmutter üks ja see sama.Täpsemalt-pärl on pärlmutrist koosnev moodustis,mis tekib limuste karpides erijuhtudel.Mõnede pärli- karpide läbimõõt ulatub 30-40 cm ja kaal 3-4 kiloni.Neid leidub peamiselt troopilise Austraalia rannavetes.Keskmiselt iga kolmekümnes karp sisaldab pärli. Pärlmutter koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadi (CaCO) vähepüsivast eri- mist aragoniidist (90%) ,mille koostises on 2-4% vett ja 4-6% orgaanilist ainet.Kuna ara- goniit on vähepüsiv mineraal, siis kaotavad pärlid juba 50-70 aasta järel oma tugeva läike ja tuhmuvad.Umbes poolteise sajandi mõõdumisel muutuvad nad pudedaks ja lagunevad pulbriks.Tugevasti murendavad neid kuumus ja niiskus,rasvad ja happed ning ka higi. Pärlid on hästi lahustuvad,mida tõestas kõigi aegade suurima pärli valdaja Egiptuse kuninganna Kleopatra
Iseloomulikud tunnused: 3,5% HCl-ga reageerimisel “keeb”. Esinemise vorm ja koht: Kaltsiiti leidub ka tardkivimites, mõnedes karbonatiitides on ta peamine mineraal. Samuti esineb kaltsiiti koos maakmineraalidega ning liivakivides tsemendina. Paljud merelised organismid ehitavad oma koja kaltsiidist või selle polümorfsest erimist aragoniidist. Sulfaadid kips Kips Kips barüüt Kuju: plaatjad kristallid, pääsusaba kaksikud; teralised, massiivsed, kiudjad agregaadid Kõvadus: 2 Värvus: valge, värvitu, hall, puna-, pruuni-, kollakas Läige: klaasjas, siidjas Iseloomulikud tunnused: pehme, saab küünega kriipida
kauneid skulptuure. Viimasel ajal leiab paas edukalt kasutamist hoonete sise- ja välisviimistluses ning isegi ehete valmistamisel. Alates 4. maist 1992 on paas Eesti rahvuskivi. Tuntumad eesti paekivi on: lubjakivi ja dolomiit Lubjakivi Lubjakivi on valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim. Mineraloogiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiidist (vahel ka kaltsiidi polümorfsest erimist aragoniidist). Lisanditena võib esineda savimineraale, kvartsi, dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, hematiiti, götiiti jne. Keemiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). Lubjakivid on valdavalt biogeense või keemilise tekkega. Peamine osa lubjakividest on moodustunud protistide kaltsiumkarbonaadist kodade lubimudana veekogude põhja ladestumisest, mis kivistudes ning tihenedes annabki lubjakivi. Teine võimalus lubjakivi moodustumiseks on kaltsiumkarbonaadi sadenemine vesilahustest
Orgaanilise aine allikaks on põlevkivis mikroskoopilised vetikad. KVARTSIIT Metafoorne kivim. Kvartsiidid on tekkinud liivakivide moondumisel. Nad on väga kõvad ja vastupidavad murenemisele. Kuulsamaks on Soksa (Karjalas, Onega järve ääres) kvartsiit, mis on hinnatav tumepunase värvuse tõttu. LUBJAKIVI Karbonaatne kivim (settekivim). Tekivad enamasti meredes ja laguunides, harvemini magedates veekogudes. Suuremalt jaolt koosnevad nad kaltsiidist, harvemini aragoniidist. Lisanditena võivad esineda terrigeenne materjal, dolomiit, kips, glaukoniit, opaal, kvarts, savimineraalid jne. Kõige enam on levinud merepõhjas settinud lubjakivimid. Jagatakse kahte rühma: organogeensed ja pelitomorfsed. Esimesed koosnevad peamiselt kaltsiidsetest organismide jäänustest. Need võib omakorda jagada organismide iseloomu järgi korall-, karp-, vetiklubjakivideks jne. Teised koosnevad väikestest kaltsiidi
tõmmatakse püünised välja. Ammoniidid (Ammonoidea) on väljasurnud peajalgsed. Esimesed ammoniidid (goniatiidid) ilmusid juba Devonis, (Devon oli Paleosoikumi neljas ajastu; algas 417 miljonit aastat tagasi ja lõppes 354 miljonit aastat tagasi) kuid selle grupi õitseng oli Mesosoikumis. Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi. Ammoniitidel oli spiraalne aragoniidist ja orgaanilisest ainest koda, mis koosnes paljudest vaheseinaga eraldatud kambritest. Viimases, nn elukambris, oli pehme keha (kivististes pole säilinud), muid kambreid täitis gaas. Koja pealispind oli sile või ornamenteeritud. Läbimõõt on 1 cm kuni 2 m. Nautiloidid (Nautiloidea) on väikesed primitiivsed, välise mitmekambrilise kojaga peajalgsed. Neist teatakse suhteliselt vähe. Nad on tänapäevaste kalmaaride ja kaheksajalgade väljasurnud sugulased
suurtes piirides kõikuv terade jämedus – savidest suurte rahnudeni. Mandrijää või jääliustike sete, mis jääb sulamisel maha sorteerimata materjalina. Kivimilis-mineraloogiline koosseis ja värvus sõltuvad oluliselt vastava ala aluspõhja kivimite iseloomust. Rähkmoreen – tugevasti karbonaatne ja kivine, valkjashall, Põhja- Eestis. Lubjakivid tekivad enamasti meredes, laguunides, harvemini magedates veekogudes. Koosnevad kaltsiidist, harvemini aragoniidist. Kõige enam on levinud merepõhjas settinud lubjakivid. Kujunevad sooja kliimavöötme meredes kuni nõmesaja meetri sügavuses. Kui esineb suurel hulgal organismide jäänuseid, siis nim. lubjakivi struktuuri organogeeniliseks, kui organismide jäänused on kivimis purustatud tükikestena, loetakse struktuuri detriidiliseks. Väga laialdase levikuga, neid esineb kõigi geoloogiliste perioodide vältel kujunenud setete seas.
annaabi.ee 
