ajalist ja geograafilist haaret, kasutades motiive ja vorme antiigist idamaadeni. Elulugu Ain Kaalep sündis Tartus haritlase perekonnas. Ta õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, lõpetas 1956. aastal soome-ugri keelte alal. Aastatel 19892001 oli Ain Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja. Looming · "Aomaastikud" (1962) · "Samarkandi vihik" (luulekogu, 1962) · "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" (näidend, 1967, avaldatud: Mana 1969, nr. 36) · "Järvemaastikud" (luulekogu, 1968) · "Mäe veri (Totomauna)" (näidend, 1970, avaldatud: Looming 2006, nr. 6) · "Klaasmaastikud" (1971) · "Paani surm ja teisi luuletusi" (1976) · "Peegelmaastikud" (ülevaade Ain Kaalepi tõlkeloomingust, I 1976, II 1980) · "Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi" (1986) · "Maavallast ja maailmakirjandusest" (kriitika- ja esseedekogumik, 1984)
ja "Aomaastikud". Luuleuuendajana, vabavärsiviljelejana oli Ain Kaalep "kuldsete kuuekümnendate" eessammujaid. Aini luule iseloom Kirjandusüldsus õppis Ain Kaalepit tundma kui mitmekülgset filoloogi ja sügavat mõtlejat, kelle klassikatõlgendused köitsid mõttesügavuse ja laiahaardelisusega. Ain Kaalep on viljakas tõlkija. Tema huviorbiiti kuulub saksa-, hispaania- ja prantsuskeelne luule. Näited loomingust "Aomaastikud" "Samarkandi vihik" "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" "Järvemaastikud" "Mäe veri" "Klaasmaastikud" "Paani surm ja teisi luuletusi" "Peegelmaastikud" "Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi" "Maavallast ja maailmakirjandusest" "Minu silmad ja sinu silmad" "Kolm Lydiat" "Haukamaa laulu'" "Jumalatosin" "Muusad ja maastikud. "Antillide luulet" "Austraalia novelle" "Caspar Hauser ehk Südameleigus" "El Greco" "Ikke all" tunnustused Click to edit Master text styles 1984 Juhan Liivi luuleauhind 1996 Riigivapi III klassi
Soneti piirid ei ole reeglites. Tegu on sonetiga täpselt nii kaua, kuni lugeja seda tajub. Lisaks on Kaalep tõlkinud vanaegiptuse keelest võru keelde luuletusi. Kuna ta on kirjutanud mitmeid arvustusi võrukeelsele kirjandusele, siis peetakse Kaalepit ka ugandi keele hoidjaks. Looming: · "Aomaastikud" (1962) · "Samarkandi vihik" (luulekogu, 1962). ( Luulekogus on avaldatud esimene eestikeelne hispaania romanss). · "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" (näidend, 1967, avaldatud Manas 1969, nr. 36) · "Järvemaastikud" (luulekogu, 1968) · "Mäe veri (Totomauna)" (näidend, 1970, avaldatud: Looming 2006, nr. 6) · "Klaasmaastikud" (1971). (Teoses ,,Viis oodi" esitab Kaalep viis erinevat antiikvormi ja kasutab heksameetriga vahelduvat mõõtu). · "Paani surm ja teisi luuletusi" (1976) · "Peegelmaastikud" (ülevaade Ain Kaalepi tõlkeloomingust, I 1976, II 1980)
Artur Alliksaare (Nimetu saar (1966) - mudeldava tendentsiga). Mudeldraama mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Selle aja draamakirjanik valis mingi alusteksti, töötles seda ja valmis teise tekti tõmmisena näidend. Kaalep võttis Piibli aluseks. Nõukogude ajal ei võinud Piibli esiletõstmisena näida tekst. Ain Kaalepi (,,Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" (1967) - tüstoopia klassikaline näide). Mati Unt (esimene tähelepanuväärseim näidend ,,Phaethon, Päikese poeg" (1968) kohtuvad suured alustekstid, mida selle aja kirjanikud armastasid kasutada (Phaethon antiikmütoloogiast) ja teisalt tekkiva noortekultuuri märgid laulsid kaasaegset Eesti luulet. Paul-Eerik Rummo (Tuhkatriinumäng (1969) läbimurre. Skandaalid. Pseudopus (1968) Oidipuse müüt sotsiaalse vaatenurgaga ja süsteemikriitilise vaatenurgaga.
lõpus 70ndate alguses. Esimene periood on piiritletud 60ndate tagumise poolege. Kui kaks allperiood kokku võtta, siis tundub, et Eesti draamaajaloos on see üks parimaid perioode üldse, mis on olnud. Kui pidada silmas, et draama muutub kollektiivseks, siis on seal midagi enamat. On mitu olulist autorit ja uuendus hakkab mõjutama ka kultuuripilti laiemalt. Juhan Smuul Artur Alliksaar o 1966 Nimetu saar Ain Kaalep o 1967 Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator Mati Und o 1968 Phaethon, Päikese poeg Kui vaadata teatriuuenduse klassikalist avaldusmikuju, siis ideoloogia kuulutuab pigem seda, et klassikaline draamatekst kaob ära. Valmisteksti lammutamise tendents tekitab küsimusi. Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad: A
Suur ambitsioon taga. Tinglikus ja eluvaade saavad kokku. Müütilise aardega tekste iseloomulik, mütoloogiline kese tugev. Laine lahti Artur Alliksaarest. Enda loomingu kese jääb luulesse, aga 66. aastal "Nimetu saar" avalöögi teeb. Seda tüüpi näidendeid hakkab tulema. Seda loetud mitut moodi, ei ole samasugust tulevärki nagu luules, aga mingid ühisosad tulevad. Selge, et pole realistlik draama. Loetud kui antiutoopiat. Ilmekam näide Ain Kaalepi "Iidamast ja Aadamast e Antimantikulaator" 1967. Düstoopiline mudel selge. Ühiskondlik, varjatud-poliitiline kiht olemas. Samas kasutatakse Piibli tekste ära ja antakse suurem mõõde asjale. Kaalepi näidendite puhul võib silma torgata, et Brechti mõju olemas, brechtilikkus sobib Kaalepile rohkem kui mõnele teisele. Mati Unti Phaeton, Päikese poeg 1968 ei saa pööraseks teatrisündmuseks, aga mingi sissejuhatus teistmoodi draamasse siiski saab tehtud. Selle lavastab peanäidejuht Kaarel Ird ise
annaabi.ee 
