seal tegutsesid luuletaja Ottario Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor ning lauljad Jacopo Peri ja Giulio Caccini, kes lõid Firenzes esimeste ooperite muusika. Esimesi barokkoopereid: Jacopa Peri ,,Daphne" Claudio Monteverdi panus: Helikeel kasutas suurt orkestrit, dünaamika oli kontrastne ja vahelduv, muusika oli väljendusrikas, kasutas muusikalisi kujundeid. Temaatika ainestikku võttis põhiliselt antiikmütoloogiast, palju kujutatakse antiikkangelasi. Olulisemad ooperid ,,Orphens", ,,Odysseuse kojutulek", ,,Poppea kroonimine"; bel canto laulmisviis, millele on omane meloodiline laulvus, kergus, kanduvus, väljendusrikkus; primadonna ooperi naispeategelane kastraat meeslaulja, kes kõrge poisihääle säilitamiseks on enne murdeiga kastreeritud; opera seria Itaalia stiilis tõsine ooper; opera buffa Itaalia stiilis koomiline ooper; intermeedium meelelahutuslik vahemäng tõsises ooperis
Tavaliselt kujutati inimesi antiigipäraselt riietatuna või hoopis alasti. Et edasi anda inimkeha harmooniat, jäeti detailid välja toomata. Selline kujutamisviis on muidugi idealiseerimine, mis käis antiigivaimustusega kaasas. Vaatamata klassitsistlike skulptuuride välisele ilule tunduvad nad tänapäeva vaatajale tundevaesed ja jahedad. Teemadest eelistati antiikmütoloogiat. Isegi kaasaegsete skulptuurid meenutasid antiikkangelasi. Kuulsamad skulptorid olid itaallane Antonio Canova ja taanlane Bertel Thorvaldsen. Mõlemad kujurid töötasid Roomas, et olla oma eeskujudele võimalikult lähedal. Kui Canova töödes on tunda veel rokokoolikku pehmust, siis Thorvaldseni peetakse kõrgklassitsismi suurimaks meistriks, kes teostas klassitsismi ideesid kõige järjekindlamalt
või siis hoopis rõivasteta. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena. Idealiseeritud näojoonte ja eriti just sirge "kreeka" nina tõttu on nad omavahel Antonio Canova ,,Amor ja Psyche" üsna ühte nägu. Antiiksammastena pikad ja saledad on naiste staatuad. Teoste teemad on enamasti ammutatud antiikmütoloogiast; isegi oma kaasaegseid portreteerides panid kunstnikud need antiikkangelasi etendama neile anti vastav poos, näoilme ja isegi riietus. Antiikjumalaid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid, mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes stseenides iga hinna eest jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks. Kuulsamad kujurid olid itaallane Antonio Canova (1757-1822) ning taanlane Bertel Thorvaldsen (1768-1822), kes lähtusid oma loomingus vaid antiiksetest iluideaalidest. Skulptuuri rakendati ka ehituses
väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuuriteosed kuidagi jahedalt, nad on enesessetõmbunud, tagasihoitud zestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta. Idealiseeritud näojoonte ja eriti just sirge "kreeka" nina tõttu on nad omavahel üsna ühte nägu. Antiiksammastena pikad ja saledad on naiste staatuad. Teoste teemad on enamasti ammutatud antiikmütoloogiast; isegi oma kaasaegseid portreteerides panid kunstnikud need antiikkangelasi etendama. Kuulsamad kujurid olid itaallane Antonio Canova (17571822) ning taanlane Bertel Thorvaldsen (17681822), kes lähtusid oma loomingus vaid antiiksetest iluideaalidest. Skulptuuri rakendati ka ehituses. Reljeefid katsid viile fassaadide kohal, auväravaid kroonisid skulptuursed rakendid. Eriti levinud olid ühiskondlikel hoonetel, monumendialustel, võidukaartel ja muudel ehitistel reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest, hellebardidest ja teistest
järgnevus). Võimu, kultuuri kandumist idast läände alates tsivilisatsiooni algusest (usk Euroopa arengusse). Valitses lineaarne aja ja ajaloo käsitlus. Keskenduti ainult enda piirkonna võimule, muu maailma võimuvahetused ei puudutanud keskaja inimesi. Keskaegsed autorid käsitlesid võimu kandumist kuni nende piirkonda valitseva monarhini, valitsejale omistati tihti müütilisi esivanemaid, nt kreeka antiikkangelasi (J. Le Goff). Ottode Reichskirche Otto I hakkas looma vaimulikke vürstkondi, et tugevdada kuningavõimu võitluses hertsogitega. Määras ise ametisse kõik piiskopid ja abtid, võttes neilt läänivande vaimulikud said poliitilise võimu, samas tugevnes kuningavõim kirikuvalduste üle (kirikust sai riigi ühtsuse tagaja). Kuningate käsutuses laialt kirikumaid, võttis neilt nagu omadeltki maa-aladelt otsemaksu
annaabi.ee 
