Iseseisevtöö: Klassitsism (0)

Tartu Kutsehariduskeskus
Kaubanduse –ja ärinduse osakond
Triin Vaino
Iseseisevtöö
Juhendajad: Vilve Pohla ja Tiiu Vellevoog
Tartu 2014
Klassitsism
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund , mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri - ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire ' impeerium ').
Arhitektuur
Arhitektuur võttis antiigist üle seal valitsenud reeglid nagu sümmeetria ja harmoonia. Olulisimaks elemendiks sai sammaste kasutamine valitsus- ja ühiskondlike hoonete juures aga ka tavalistel elumajadel. Täiesti kreeka templite jäljendamine oli siiski erandlik. Üks selline on Madeleine `i kirik Pariisis.
Populaarseks sai ehitiste peasissekäigu ette ehitada sammasportikus. See on peaukse ette ehitatud sammastega ja kolmnurkviiluga eeskoda.
Armastati ka kupleid ja ümarkaari. Üheks klassitsismi arhitektuuri suurteoseks on Pariisi Pantheon , mis ehitati algselt kirikuks. Hiljem sai sellest Prantsusmaa suurmeeste matusepaik. Selle arhitektile J.G.Soufflot `le oli eeskujuks Rooma Peetri kirik. Pariisi Pantheon on olnud otseseks eeskujuks mitmetele arhitektidele kogu maailmas.
Hulgaliselt hakati rajama võidusambaid, triumfikaari ja auvärvavaid nii Prantsusmaal, Saksamaal kui ka Venemaal.
Eestis on väga paljud mõisad ehitatud klassitsistlikus stiilis , mis ei ole küll nii paraadlikud ja suursugused kui nt. Peterburgis aga sellegipoolest võluvad.
Skulptuur
Nii nagu arhitektuur, jäljendas ka skulptuur otseselt antiiki.
Materjalidest eelistati marmorit , mille pinda oli võimalik siledaks viimistleda.
Tavaliselt kujutati inimesi antiigipäraselt riietatuna või hoopis alasti. Et edasi anda inimkeha harmooniat, jäeti detailid välja toomata. Selline kujutamisviis on muidugi idealiseerimine , mis käis antiigivaimustusega kaasas. Vaatamata klassitsistlike skulptuuride välisele ilule tunduvad nad tänapäeva vaatajale tundevaesed ja jahedad.
Teemadest eelistati antiikmütoloogiat. Isegi kaasaegsete skulptuurid meenutasid antiikkangelasi. Kuulsamad skulptorid olid itaallane Antonio Canova ja taanlane Bertel Thorvaldsen . Mõlemad kujurid töötasid Roomas, et olla oma eeskujudele võimalikult lähedal. Kui Canova töödes on tunda veel rokokoolikku pehmust, siis Thorvaldseni peetakse kõrgklassitsismi suurimaks meistriks, kes teostas klassitsismi ideesid kõige järjekindlamalt
Alasti või poolalasti inimeste kujutamine tähendas klassitsismiajal tõelist antiigiimetlust.
Kuigi alastiolekut püüti vanade kreeklaste ja roomlaste eeskujul mitte häbeneda, tekitas Paulina Borghese (Prantsuse keisri Napoleon I õde) poolpaljana poseerimise pärast tõsise skandaali.
Maalikunst
Klassitsistlik kunst avaldus mitmel erineval viisil kuid ühiseks nimetajaks sai baroki- ja rokokoovastasus.
Kunst pidi endas kandma ajastu vaimu- olema õpetliku sisuga ja ülistama voorusi . Otsiti poliitilisi ja eetilisi ideaale, mille poole püüelda. Sageli leiti neid kirjandusest, ajaloost ja mütoloogiast.
Parimaks vahendiks oma ideede teostamiseks oli ka maalikunstnike meelest antiikkultuuri poole pöördumine.
Kõige paremaks võimaluseks peeti selliste antiikajaloo teemade kujutamist, mis olid seostatavad tolleaegsete sündmustega.
Antiigi jäljendamine maalikunstis oli aga oluliselt raskem kui skulptuuris, sest tolleaegseid maale lihtsalt ei olnud säilinud.
Appi tulid antiikskulptuurid. Nende eeskujul maaliti inimeste piirjooned ja kehavormid piltidel hoolikalt välja. Domineeris joonistus , värv jäi ebaoluliseks väljendusvahendiks.
Vastandina barokile kadus huvi ka looduse ja valguse kujutamise vastu.
Kui ka pildi taustale loodust maaliti, siis suhteliselt värvivaeselt, Poussinilike ideaalmaastike sarnaselt.
Ka igapäevast elu ei kujutatud, sest selles puudus ülevus.
Klassitsistlike maalide kompositsioon on tasakaalukas ja rahulik.
Tihti on tegevus paigutatud esiplaanile ja tagaplaan jäetud detailidevaeseks ning ebaoluliseks. Tänapäeva vaatajale tunduvad need ülevaid ideesid ja vaprust ülistavad maalid teatraalsed ja elukauged, kuid tol ajal hinnati neid eelkõige sisu järgi.
19. saj. alguses võeti klassitsistlik õpetus kunstiakadeemiate õppekavadesse ehk sai ametliku , riikliku tunnustuse . Seetõttu nim. seda ka akadeemiliseks kunstiks või akademismiks. Kunstikoolides oli aukohal kipskujude joonistamine ja allumine kindlatele kompositsioonireeglitele. Töötati välja skeemid inimese keha, liigutuste ja hingeelu kujutamiseks. Akademism soosis joonistuslikkust maalikunstis, jättes värvi tähtsuse tahaplaanile. Teemadest eelistati mütoloogilisi või allegoorilise tähendusega teosed, samuti ajalooteemalisi maale ja portreesid.
Kunstnikule, kes pidas oluliseks klassitsismi traditsioonide järgimist, avanesid kõik võimalused karjääritegemiseks. Just nende poole pöördus riik riiklike tellimuste tegemiseks, neile said osaks autasud ja ainult nendel oli võimalus kunstikoolide õppejõududeks saada.
Akadeemilist kunsti nim. sageli ka salongikunstiks, sest 19.saj. hakati kõigile nendele reeglitele vastavat kunsti Pariisi saalides e. Salon `ides näitama. Tunnustatud kunstnikest koosnev žürii lubas ülevaatenäitustele ainult traditsioone järgivad teosed. See tähendas, et avalikkuse silmis oli tõeline kunstnik ainult see, kelle teos pälvis žürii heakskiidu.
18.saj. lõpuks ei eksisteerinud enam ühtset kunstistiili vaid sellest ajast alates kulgesid erinevad kunstivoolud korraga samaaegselt.
Kasutatud kirjandus
http://kunstiabi.weebly.com/klassitsism.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Klassitsis m
http://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/algus.html