tulvil türannidevastast paatost. Kirjanik ülistas oodis ,,Noorele Prantsusmaale" ülestõusu hoogsust ja pühendas revolutsiooni ohvritele luuletuse ,,Hümn Juulipäevil langenuile". Aga ta pilk ulatub nägema ühiskondlikku võitlust ka väljapoole Prantsusmaa piire. Hugo võtab avalikult sõna Poola ülestõusnute ja Itaalia vabadusvõitlejate kaitseks ja ta manitseval häälel on juba rahvusvaheline kõlaulatus. Hugo teostes üha süvenev poole hoid rahvale ning tugevnev antifeodaalne hoiak lmnevad selgesti tema tolle aja silmapaistvaimas töös, romaanis ,, Jumalaema kirik Pariisis" (1831). Romaanis ilmneb Hugo kui romantiku loomingulise meetodi omapära. Kirjanik oli seda romaani kavandanud juba 1828. aastal, selle loomisele asus ta juulis 1830 ja lõpetas järgmise aasta jaanuaris. Arvestades teose mahukust näeme autori töö suurt pingsust. Ajalooprobleemide ilukirjanduslikku käsitlemist oli Hugo varem juba harrastanud
vabadust, kuid teisalt sai kirik taas õiguse olla mõisaomanik. Sõlmiti rahu viieks aastaks. Taboriidid ei tunnistanud seda kokkulepet. Ent järgmisel aastal said nad lahingus kariklaste ja katoliiklaste ühendatud jõududelt lüüa. Võitlust jätkasid üksikud taboriitide salgad. Kokkuvõtteks: hussiitide liikumine aitas kaasa tsehhi rahva koondumisele. Tunduvalt vähenes saksa mõju, eriti linnades. Katoliku kiriku vastu suunatuna oli hussiitide liikumine ühtlasi antifeodaalne. Selle ideed levisid paljudesse maadesse ja tõstsid päevakorda katoliku kiriku reformimise.
kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka seal, kuhu vennastekogudus ise ei jõudnudki. Positiivselt mõjutas eestlaste kooliharidust ka Katarina II aegne "valgustatud absolutism", mil täienes rahvakoolide võrk. 19. sajandi algul loodi eestlaste jaoks ka mõningaid kihelkonnakoole ja õpetajate seminare, mis valmistasid ette rahvakoolide õpetajaid. 19. sajandi keskel ja teise poolel toimusid suured muutused eesti ühiskonnaelus ja kultuuris. Tugevnes antifeodaalne vabastusliikumine ja leidis aset rahvuslik ärkamine. Pärisorjastatud ning haritud eesti maarahvas hakkas tajuma end ühtse rahvana ja nõudma endale nii sotsiaalseid kui ka rahvuslikke õigusi. Rahvuslikuks arenguks oli vaja ka emakeelset kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust. Veel 19. sajandi keskpaiku olid Eestimaa keskhariduses tugevad seisuslikud vahed. Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest.
saj II poolel muutub kons.põhiliseks kandejõuks jõuaks ülemkihti, võttes natsionalistlikke tunnuseid. Liberalism: tunnused, nimetus (liberales), poliitised (demokraatia?) ja majanduslikud taotlused, Adam Smith ja laissez faire. hakkas rõhutama kõikide inimeste võrdõiguslikkust, arend ei saa olla kunagi piiratud, kõigil peab olema vabadus oma õnne ise kehtestada, indiviidi õigusi peab kaitsma, õigusriik võimudelahusus, vastu igasugustele eliidi privileegidele, antifeodaalne. Selle eest võitlesi kodanlus(haritlased, majanduskodanlus). 19.saj kutsusid end liberaaliseks Pr.maal need, kes pooldasi pr.rev ideid vastukaaluks Bourbonide restauratsioonile. Liberaalid taotlesid jõuka kodanikkonna õigusi, kuid ei mõlenud alamklassile ja naistele(ei taodalnud neile valimisõigust)-seega ei saa neid pidada demokraatideks. Üldised suundumused konservatiivses ja liberaalses mõtlemises teises faasis 1848-1914. Anarhismi olemus ja peamised arusaamad
tööliskonna hulgas (Saksa-Austria variant, mis reformistlik, muudatused reformide teel). Andres Saal (1861-1931) kooliõpetaja ja fotograaf, populaarteaduslike jutustuste autor, kelle teosed olid antifeodaalse suunitlusega. Hollandi kolooniates (Jaaval) kartograaf. Klaas kirjutanud Saali kartograafi perioodist. Klaas õpetas Aafrika aineid, sellepärast oli Olav Klaas huvitunud Saali elukäigust. Ajalooteosed eesti talurahva olukorrast, oma tõlgendus sellele (antifeodaalne) ,,Päris ja prii. Eesti rahva pärisorjuse ajalugu" I ja II 1891-1893 ilmusid. I osas pärisorjuse kujunemine, rahva rõhumisest, pärisorjuse kadumisest. II osas kuidas talurahva elu kujunes peale pärisorjust. Saal püüdis anda ülevaatliku teavet. Saal kirjamehena suletud tee ees, see viiski ta Eestist minema, pluss uus fotograafi amet mujal. Eduard Vilde (1865-1933) ajakirjanik ja kirjanik. Kõige mõjukam tegelane 20. sajandi algul
annaabi.ee 
