ning hoidis teda oma haardes nii kaua, kuni ta ka lõpuks oma küsimusele vastuse sai. Herakles rändas edasi Liibüa kõrbe, kus ta kohtas Poseidoni ja Gaia poega, hiiglast Antaiost. Antaios oli `kehtestanud reegli', et keegi ei tohi temast mööduda, ilma et oleks temaga jõudu katsunud. Antaiosel oli huvitav hobi reastada ohvrite päid oma maja katusele. Nii võitles temaga ka Herakles. Võitluse käigus mõistis Herakles üsna pea, et iga kord, kui ta Antaiose vastu maad lõi, ammutas see end jälle energiat täis (Antaiose ema oli Gaia Maa). Siis tõstis Herakles Antaiose õhku ning kägistas viimase oma pea kohal. Edasi viis tee Heraklese Egiptusesse. Egiptuse tige valitseja, Busiris, oli äsja saatnud oma piraadid ise hesperiidide kuldõunu varastama, kuid jumalad karistasid tema maad selle eest raske põuaga. Ennustaja oli Busirisel käskinud igal aastal tappa ühe maale sattuva võõra (see pidavat aitama põua vastu)
ka Nereuse, nabis ta kinni ning hoidis teda oma haardes nii kaua, kuni ta ka lõpuks oma küsimusele vastuse sai. Herakles rändas edasi Liibüa kõrbe, kus ta kohtas Poseidoni ja Gaia poega, hiiglast Antaiost. Antaios oli `kehtestanud reegli', et keegi ei tohi temast mööduda, ilma et oleks temaga jõudu katsunud. Antaiosel oli huvitav hobi reastada ohvrite päid oma maja katusele. Nii võitles temaga ka Herakles. Võitluse käigus mõistis Herakles üsna pea, et iga kord, kui ta Antaiose vastu maad lõi, ammutas see end jälle energiat täis (Antaiose ema oli Gaia Maa). Siis tõstis Herakles Antaiose õhku ning kägistas viimase oma pea kohal. Edasi viis tee Heraklese Egiptusesse. Egiptuse tige valitseja, Busiris, oli äsja saatnud oma piraadid ise hesperiidide kuldõunu varastama, kuid jumalad karistasid tema maad selle eest raske põuaga. Ennustaja oli Busirisel käskinud igal aastal tappa ühe maale sattuva võõra (see pidavat aitama põua vastu)
Ta pani need mulda ja neist sirgusid õunapuud, mis kandsid kuldseid vilju. Peale nelja nümfi valvas aeda ka sajapäine draakon. Herakles käis läbi kogu Araabia poolsaare ja Põhja-Aafrika. Liibüas kohtus ta vägilase ANTAIOSega, kes oli Gaia ja Poseidoni poeg. See mees sundis kõiki, kes tema maale saabusid, endaga maadlema. Kui ta ise võitluses alla jääma kippus, sai ta emakeselt maalt (Gaialt) iga kord uut jõudu. Herakles tõstis aga Antaiose õhku ja kägistas ta surnuks. Ka seda stseeni kujutab ilmekalt oma maalil itaallane Antonio del Pollaiolo. Sama kunstnik tegutses ka pisiplastika alal. Bargello Muuseumis Firenzes on temalt sama stseeni kujutav pronksfiguur. NB! Suurenda pilte! a) Antonio del Pollaiolo. Herakles kägistamas Antaiost. Uffici Galerii, Firenze. b) Atlas ja Prometheus vanakreeka vaasimaalil. Lõpuks jõudis sangar Kaukasuse mäeni, mille küljes piinles aheldatud titaan PROMETHEUS.
Prometheuse maksa, ja vabastas inimeste eest kannataja. Oma rännakute aegu Kaukasusest kuni Hispaaniani purustas Herakles tõkke Vahemere ja Atlandi ookeani vahel: osa kive heitis ta Hispaania poolele, teise osa Aafrika poolele. Nõnda tekkisid kaks suurt kaljut, mida kreeklased nimetasid "Heraklese sammasteks" (praeguse Gibraltari väina juures). Hispaaniast suundus Herakles Liibüasse (Aafrikasse). Siin kohtus ta kuulsa ja võitmatu kangelase Antaiosega. Muistendi järgi oli Antaiose merejumala Poseidoni ja maa jumalatari Gaia poeg. Iga kord, kui Antaiosel võitluses vastasega tuli kitsas kätte, puudutas ta maad. Emakese- maa käest sai ta uut jõudu juurde, muutus võitmatuks ja hävitas iga võõra, kes tuli tema maale. Kuid Antaiosel oli nõrk koht - oht saada mingil viisil lahutatud emakesest- maast. Seda nimelt võttis arvesse ka Herakles, kui ta kohtas Antaiost. Võitluses selle kuulsa kangelasega kiskus Herakles ta maast lahti, tõstis õhku ja kägistas ära.
m.a. hävitati nad pärast ülestõusu peaaegu täielikult Sulla vägede poolt. · Hercules (lk 404) (Herakles) kreeka-rooma mütoloogia kangelane. Juba hällis kägistas ta kaks madu, kelle temale oli läkitanud vaenulik jumalanna, kes tahtis teda surmata. Oma elu kestel saatis korda kaksteist vägitööd: kägistas kätega hirmsa lõvi, võitis üheksapealise hüdra, röövis Cerberuse(Kerberos) seitsmepealise koera allmaailmast, võitis hiiglase Antaiose jm. Gladiaatorid pidasid Herculest kui tugeva jõu ja vapruse eeskuju oma kaitsjaks. · Castor (lk 408) üks müütilistest kaksikvendadest (Castor ja Pollux, kreeka keeles Kastor ja Polydeukes), kreeka jumala Zeusi poegadest, kes olid tuntud oma sõpruse poolest. · Etiooplane (lk 406) Etioopiast pärinev isik. Etioopiaks nimetati vanaajal Aafrikas Egiptuses lõuna pool asetsevaid maid. XXII peatükk Viimased lahingud. Lüüasaamine Bradanusel. Surm
selleks nõusoleku, tingimusel, et Herakles ei kasuta koera vastu relva, kangelane tohtis kasutada vaid kätejõudu; Herakles sundis siiski koera alistuma Nende katsumustega hakkama saanud, oleks Herakles tegelikult pidanud saama elu lõpuni rahulikult elada, kui nii ei läinud. Herakles pidi veel Antaiost võitma Antaion oli gigant ja maadleja, kes sundis võõraid endaga jõudu katsuma, seades tingimuseks, et võidu korral võib ta kaotaja tappa; Herakles tõstis Antaiose üles õhku ja kägistas ta. Herakles võitles jõejumal Acheloosega, sest Acheloos armastas neidu, keda Herakles tahtis nüüd naiseks võtta. Acheloos üritas Heraklesele aru pähe panna, kuid Heraklese puhul oli see mõttetu. Acheloos muutis end sõnniks, kuid Herakles oli juba harjunud sõnnidega tegelema ning murdis sõnni sarve. Herakles sai Deianeira endale naiseks. Herakles päästis Troojas neiu, keda ootas sama saatus, nagu Andromedatki; õnnetu
annaabi.ee 
