Tuntuim nimi hüpnoosi ajaloos on Franz Anton Mesmer (1734 1815). Omal ajal peeti teda petiseks. Mermeri karisma ja hiilgav edukus patsientide tervendamisel julgustas hilisemaid hüpnoosi uurijaid ning see aitas kaasa mõista hüpnoosi tõelist olemust. Mesmer hakkas uurima tõusu-mõõna nähtusi ja planeete. Hiljem avastas mees, et on olemas üleüldine gravitatsiooniline vedelik, mis avaldab mõju inimesele. Sellist uurimist ja nähtust hakati nimetama ,, animaalseks magnetismiks". Seejärel proovis ta rajada magneetilise polaarsuse patsiendi ja tervendaja vahel. Mesmerit peetakse hüpnoosi üheks rajajaks, kuigi tema tegevus ei olnud püshholoogiline vaid füüsikaline, arvates, et magnetism ravib patsiente. Teine suurim isik hüpnoosi ajaloos on soti arst James Braid (1795 1860). Tema tuntuim saavutus on Bradi leiutatud sõna ,,hüpnoos" kreeka unejumala Hypnose järgi. Üsna pea Braid
Tema karisma ja ilmne edukus patsientide tervendamisel julgustas hilisemaid hüpnoosi uurijaid ning see aitas kaasa mõista hüpnoosi tõelist olemust. Mesmer oli tõeliselt kuulus oma alal, milleks oli nimelt arstiteadus. Peatselt tekkis tal huvi tõusu-mõõna nähtuse ja planeetide vastu. Pärast nende uurimist avastas mees, et on olemas mingisugune üleüldine gravitatsiooniline vedelik. Ning see avaldab ka mõju inimesele. Ning sellist uurimist ja nähtust hakati kutsuma ,, animaalseks magnetismiks". Seejärel oli tema eesmärk rajada magneetiline polaarsus patsiendi ja tervendaja vahel. Kõige iroonilisem on aga see, et Mesmerit peetakse hüpnoosi üheks rajajaks, kuigi tema tegevus ei olnud püshholoogiline vaid füüsikaline. Kuna ta arvas, et magnetism on see, mis ravib patsiente. Franz Anton Mesmer võib küll olla tuntuim nimi hüpnoosi ajaloos, kuid hüpnoosi isa tiitlit peaks tegelikult kandma hoopis soti arst James Braid (1795 1860). Braidis oli
1896. asutas esimese psühholoogia kliiniku Pennsylvania ülikooli juurde. Asutas ajakirja „The Psychological Clinic“ Kliinilise psühholoogia isa. Witmer oli esimene, kes väljendas selgelt ideed, et tekkiv teaduslik psühholoogia võib olla aluseks uuele abistavale elukutsele. Andis oma panuse koolipsühholoogiasse ja eripedagoogikasse. Hüpnoos Franz Anton Mesmer (1734-1815) Planeedid mõjuvad inimesele animaalseks gravitatsiooniks nimetatava jõu kaudu. Ravi magnetitega – oletas, et inimese keha sisaldab magneetilist jõuvälja. Animaalne magnetism – mõnedel inimestel väli tugevam – loomulikud ravitsejad. Sarnaselt eksortsistide ja usu abil tervendajatega lõikas Mesmer kasu faktist, et pärast vägivaldse emotsionaalse episoodi läbielamist kaovad inimestel hüsteerilised sümptomid.
Tuntuim nimi hüpnoosi ajaloos on Franz Anton Mesmer (1734 – 1815). Omal ajal peeti teda petiseks, kuid Mesmeri karisma ja hiilgav edukus patsientide tervendamisel julgustasid hilisemaid hüpnoosiuurijaid ning see aitas mõista hüpnoosi tõelist olemust. Mesmer hakkas uurima tõusu-mõõna nähtusi ja planeete. Hiljem avastas mees, et on olemas üleüldine gravitatsiooniline vedelik, mis avaldab mõju inimesele. Sellist uurimist ja nähtust hakati nimetama „animaalseks magnetismiks“. Seejärel proovis ta rajada magnetilise polaarsuse patsiendi ja tervendaja vahel. Mesmerit peetakse hüpnoosi üheks rajajaks, kuigi tema tegevus ei olnud psühholoogiline, vaid füüsikaline, kuna ta arvas, et magnetism ravib patsiente (Streeter 2006: 14-17). Teine oluline isik hüpnoosi ajaloos on šoti arst James Braid (1795 – 1860). Tema tuntum saavutus on termini „hüpnoos“ (kreeka unejumala Hypnose järgi) kasutuselevõtmine
võime välistingimustega ja nende muutumistega kohanemiseks. Eristatakse pea- ja seljaajust koosnevat kesk- e. tsentraalnärvisüsteemi ja sellest väljaspool asetsevat, närvidest ja viimaste teedel leiduvatest ganglionidest koosnevat piirde- e. perifeerset närvisüsteemi. Funktsionaalsel alusel jaotatakse organismi teadvust ja teadlikkust kujundavaks ning tahtelisi (liigutuslikke) reaktsioone vahendavaks somaatiliseks, animaalseks e. tserebrospinaalseks närvisüsteemiks ja peamiselt siseorganite (silelihaskoeliste moodustiste, südame ja näärmete) suvatut talitlust reguleerivaks vegetatiivseks e. autonoomseks närvisüsteemiks. Nii animaalne kui ka vegetatiivne närvisüsteem koosneb tsentraalsetest ja perifeersetest osadest, olgugi et vegetatiivse süsteemi iseloomustamisel kirjeldatakse eeskätt tema perifeerseid osi (sümpaatikusetüve, närve, närvipõimikuid ja ganglione).
sünteetiline talitlus, seda suurem on tema võime välistingimustega ja nende muutumistega kohanemiseks. Eristatakse pea- ja seljaajust koosnevat kesk- e. tsentraalnärvisüsteemi ja sellest väljaspool asetsevat, närvidest ja viimaste teedel leiduvatest ganglionidest koosnevat piirde- e. perifeerset närvisüsteemi. Funktsionaalsel alusel jaotatakse organismi teadvust ja teadlikkust kujundavaks ning tahtelisi (liigutuslikke) reaktsioone vahendavaks somaatiliseks, animaalseks e. tserebrospinaalseks närvisüsteemiks ja peamiselt siseorganite (silelihaskoeliste moodustiste, südame ja näärmete) suvatut talitlust reguleerivaks vegetatiivseks e. autonoomseks närvisüsteemiks. Nii animaalne kui ka vegetatiivne närvisüsteem koosneb tsentraalsetest ja perifeersetest osadest, olgugi et vegetatiivse süsteemi iseloomustamisel kirjeldatakse eeskätt tema perifeerseid osi (sümpaatikusetüve, närve, närvipõimikuid ja ganglione).
annaabi.ee 
