Samas teadvustavad vastaspooled probleemide rahumeelse lahendamise võimalust, erinevate asjaolude ning suure võitlushimu tõttu jäävad niisugused katsed aga poolikuks. Ühiskond on patriarhaalne, nii mehi kui naisi tuntakse isa nime järele, perekondade kestmiseks on oluline meessoost pärijate olemasolu. Eeposes ei puudu aga ka teine teema. Armastus oma perekonna, naiste ja laste vastu. Kõige paremini on see kirjeldatud stseenis kus Hektor käib lahingu vaheajal oma naist Andromachet ja nende pisipoega lohutamas. Kodulinna ja oma perede kaitsmine on troojalaste jaoks oluline võitlusmotiiv. 3. "Odüsseia" 3.1 Teose kirjeldus "Odüsseia" on Homerosele omistatav vanakreeka eepos, milles kirjeldatakse Odysseuse eksirännakuid pärast Trooja sõda. Eepos kuulub läänemaade kirjanduse alustekstide hulka ning on üks selle vanimatest säilinud teostest. Teos on sündinud umbes 650 aastat eKr ning sisaldab meremehejutte, mille motiive esineb ka teistel rahvastel. "Odüsseia"
kreeklased on Achilleusele solvangu heastanud. Kuuendas laulus näeme, et kreeklased on sõjas edukad, mistõttu Hektor läheb Troojasse, et saata oma ema ja teisi naisi Athenat ( kes on ahhailaste poolt) ohvritega lepitama, et ta heidaks armu naiste, laste ja väetite peale. Samuti hurjustab ta oma venna Parisega, et see sõjast osa ei võta, selle tulemusena tuleb Paris jälle sõtta. Lahkudes Troojast kohtab Hektor oma naist Andromachet ja väikest poega. Naine kurvastab ja soovib, et mees ei läheks sõtta, kuid Hektor ütleb, et ta oleks liialt häbi teiste sõjameeste ja troojalaste ees, kui ta hoiduks sõjast. Nad teavad ette, et Trooja langeb, aga Hektro kurvastab enim Andromache ja ta poja saatuse üle, kes langevad siis kreeklaste kätte. Hektorile oli tähtis säilitada oma vaprus ja au, et temast räägitaks kui võimsaimast Trooja sõdalasest.
sõja põhjuseks! Püüdsin Parist veenda, et ta lahingusse läheks, aga kerglane ta on ja selleks ta jääb. Istu siia minu juurde, mu armas küdi, ja puhka veidi..." ,,Ei, seda ma ei tee, Helena!" katkestab teda Hektor. ,,Mu armee on sõdimas ja ootab mind. Tahaksin ainult korraks näha oma naist ja poega. Sina sunni Parist tagant, et ta ennast relvi seaks ja oma postile läheks. Täna on otsustav päev, mis võib koguni tähistada meie lõppu!" ütleb Hektor ja läheb otsima oma naist Andromachet. Aga naist ei ole oma toas. Ka pole ta läinud koos Hekabe ja teiste naistega Athena kuju juurde peplost viima. Teades, et linnast väljas keeb lahing, milles kreeklased on võidukad, on ta võtnud kaasa ühe amme ja pisipoja Astyanaxi ning läinud linnamüürile Skaia värava kohal, kust lahinguväli hästi silma paistab. Nii kiirustab ka Hektor Skaia värava juurde, kus Andromache meest märgates talle kaamel ilmel murelikult vastu jookseb
võitles Trooja all. Troojast pääses ta oma ema abiga. Pärast pikki eksirännakuid jõudis Aeneas lõpuks Itaaliasse. Kui Aeneas Trooja alt teele asus, liitusid temaga teisedki troojalased. Kõik tahtsid leida uut elupaika, kui kellelgi polnud aimu, kust seda otsida. Viimaks teatati Aeneasele unenäos, et neile määratud maa asetses kaugel läänes, Itaalias. Aeneas jõudis oma meestega harpüiade juurde, kelle eest nad põgenesid. Järgmises peatumispaigas kohtasid nad Hectori naist Andromachet. Pärast Trooja sõda oli Andromache läinud Achilleuse pojale Neoptolemusele meheks. Neoptolemuse oli Andromache peagi hüljanud ja võtnud endale Hermione, Helena tütre, kuid Neoptolemus suri ja pärast seda läks Andromache mehele Trooja ennustustargale Helenosele. Kui Aeneas oma meeste nende maale jõudis, andis Helenos neile kasulikku teavet: troojalased ei tohi randuda idas, sest see on kreeklastest tulvil;
armastab alati teist. ,,Andromache" aluseks selline skeem. Andromache tahab jääda truuks Hektorile, kes langes Trooja sõjas, Andromache on Phyrrose juures vangis, Phyrros armastab teda ja on unustanud oma pruudi Hermione. Saabub Orestes, kes on Teeba valitsejate käskjalg, ta peab kaasa võtma Andromache ja Hektori alaealise poja. Orestes aga armub Hermionesse. Hermione armastab Phyrrost, kes armastab Andromachet, kes armastab oma Hektorit. Puudub tõepära, lubas Racine'il öelda, et inimesed ei ole vabad, vaid on oma kirgede kütkes, mis on alati mõistusevastased. Racine oma kasvatuselt oli janssenist, mitte katolik. Väiksena kaotas oma vanemad, orvuks jäi 3 aastaselt. Teda kasvatas tädi, kes oli tulihingeline janssenist, pani ta Paul Roayan'i kooli, tasuta haridus. Pärast õppis veel janssenistlikus kolledzis Pariisis. Jansenistlik õpetus mõjutanud teda lapsepõlvest saati
annaabi.ee 
