Eepose kirjanduslik tähendus seisneb eelkõige eestlaste muistse iseseisvusaja ja rahvaluule avamises ning väärtustamises. Tõlgetena on ,,Kalevipoeg" tutvustanud eesti kirjandust paljudele rahvastele. Kreutzwaldi teine rahvaluulealane töö, kogumik ,,Eesti rahva ennemuistsed jutud", sisaldab 44 muinasjuttu ja 18 muistendit. Need on rahvasuust kuulduud lugude ainetel loodud terviklikud kunstiteosed, mida võib värrelda vendade Grimmide ja Andreseni muinasjuttudega. ,,Ennemuistsed jutud" on stiililt raskepärane, kuid samas pildi-, värvi- ja fantaasiarikas raamat. See on Kreutzwaldi loomingu kõike kunstiküpsem teos. Kreutzwaldi luule paremik ilmus kogus ,,Viru lauliku laulud" (1865). Ta lõi saksa eeskujudel rea omas ajas õnnestunud luuletusi ja ballaade, mille sisuks on mõtisklused kodust, isamaast, usust, priiusest, loodusest, armastusest. Kreutzwald oli eeskujuks ja autoriteedika
Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks. Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 19441953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu
* Paljud tema luuletused on aga siiani populaarse Taani kirjanduse osa. * Peale muinasjuttude on populaarsed ka tema reisiraamatud ning autobiograafia (Anderseni enda elulugu, mille nimeks oli „Minu elu muinasjutt“, eestikeelsena ei ole veel ilmunud). * Andersen pidas end kõige vähem muinasjutuvestjaks. Enda meelest oli ta eelkõige romaani- ja näitekirjanik, luuletaja ning reisikirjade autor. Oma vähest edu romaanide ja eriti näidendite osas võttis ta väga südamesse. ANDRESENI MUINASJUTUD * Andersen kirjutas muinasjutte enda sõnul hoopis täiskasvanutele, mitte lastele! * Kokku kirjutas Andersen 156 muinasjuttu. * Andersen alustas oma muinasjuttude jutustamist nii, et ta jutustas ümber rahvajutte (e folkloori), mida ta oli kuulnud lapsena oma vanaemalt ja teistelt. Varsti hakkas ta looma aga oma jutte e kunstmuinasjutte. Uute muinasjuttude aluseks olid elusündmused, mida autor ise läbi elas. * Oma muinasjuttudes annab Andersen asjadele elu ja
aastal oli suund võetud kolhooside loomisele. 47 aasta lõpuks oli kolhoose 5, 48. aasta keskpaigaks oli juurde loodud veel 53. Kolhoosi astumine oli lojaalsuse avaldus nõukogude võimule. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks. Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 19441953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest
lühikeste vuntside järgi Vuntsiks. Ta nõudis täpsust, ausust ja karskuse pidamist. Ta järgis vaimseid väärtusi, mis on olnud kompassiks enamiku vestholmlaste eluteel. Meie eesti keele õpetaja oli Rakvere Õpetajate Seminari lõpetanud Nigol Andresen, kes oli tuntud oma sotsialistlike vaadete poolest. Teda kutsusime Adraks. Tema pühendas peamise tähelepanu kirjandusele. Kirjandusringi juhendas ta asjatundlikult ja oskuslikult. Aga Andreseni mõjul sattusid ka mõned õpilased sotsialistlikesse organisatsioonidesse. Kui aga kaitsepolitsei nõudis Westholmilt, et ta Andreseni vallandaks, oli direktor selle vastu ja sõnas, et Andresen on hea õpetaja ja tema lähtub sellest. Muusikaõpetaja oli Tuudur Vettik. Teda hüüti Pööningupoisiks, sest ta elas koolimaja pööningule ehitatud väikeses toas. Vettiku teene oli see, et õpilastest moodustati neljahäälne laulukoor ning sümfoonia ja puhkpilliorkester.
Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks. Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 19441953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest
ajalukku ja süveneda selle tagajärgedesse Baltimaades. Vaatlen reformatsiooni põhiseisukohti , reformieelset ja -järgset perioodi Baltimaades ja kuidas toimus õpetamine sada aastat hiljem Eesti aladel. Sada aastat hilisemat perioodi püüan kirjeldada usutegelase Paulus Lempeliuse, kes oli Eesti aladel kirikuõpetaja, näite varal. Oli ju õpetamine tol ajal usaldatud kirikuõpetajate kätte. Peamiste allikatena kasutan H. Piirimäe koostatud ,,Tartu Ülikooli ajalugu I osa", L. Andreseni ,, Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajaloo I osa" , A. Põldvee kirjutist ,, Ajalugu Aino Kalda lugudes" ja K.Trasbergi loengu- ja internetimaterjale. REFORMATSIOONIEELNE AJAJÄRK BALTIMAADES Alustan ülevaatega reformatsioonieelsest ajajärgust Baltimaade koolides, kus ei olnud veel jõutud seitsme vaba kunsti õpetamisest kaugemale. Seitsme vaba kunsti aritmeetika, geomeetria, planimeetria, stereomeetria, astronoomia, harmoonia, dialektika õpetamisel
Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn.juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks. Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944 1953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses
emissare, et oli korduvalt juhtkonna ja konk Poliitbüroo otsus süüdistas ka personaalselt reetselt Karotamme tähelepanu juhtinud as Karotamme kodanlike natsionalistide (peeti silmas jaolule, et Eesti NSV eesotsas on hulgaliselt Hans Kruusi, Nigol Andresenit jt.) sobimatut kaadrit. Ta oli korduvalt teinud mahitamises. ettepanekuid näiteks Nigol Andreseni val Poliitbüroo otsus tuli läbi arutada EKP landamiseks, kuid teiste vastuseisu tõttu ei Keskkomitee pleenumil, mis kutsuti kokku 21. olnud see õnnestunud. Alles 1949. aasta märtsil 1950. Kõik pleenumil sõnavõtjad augustis suutis ta oma eesmärgi saavutada, kritiseerisid Eesti NSV senist juhtkonda ees
annaabi.ee 
