Andmeside ja -haldus (0)

Andmeside_vol2



Paluoja 1.Millest tekivad ajalised viited andmete edastamisel võrkudes? Kuna paketi teekond sihtpunkti käib läbi mitmete võrgusõlmede, siis igas võrgusõlmes tulevad ette ajalised viited. Põhilised viited on seotud pakettide töötlemise, järjekordade ning paketiedastamisega järgmisesse võrgusõlme ja liikumisega võrgusõlmede vahel. 1) Protsesseerimine sõlmes - Check bit error’ite tõttu tekkivad vead - Väljundi ühenduse kindlaks tegemine Pakettide töötlemise viide - iga pakett võetakse vastu ning analüüsitakse päise järgi, kuhu see edasi saata, see võtab aega. 2) Järjekorras olemine - Väljundi  ühenduseks ootamine - sõltub ruuteri täituvustasemest Järjekordade viide - sõltub sellest kui suur on pakettide liiklus läbi ruuterite buffritesse. Kui liiklus on väike, siis järjekordi buffrites eriti pole ja järjekordade viide on minimaalne ning vastupidi. Vaja on oodata, kuni protsessor vabaneb paketi töötlemiseks. 3) Edastusviide - R=lingi libaraius (bps) - L=paketi pikkus (bits) - saatmisaeg = L/R Paketi edastamine järgmisesse võrgusõlme - aeg, mis kulub paketi lükkamiseks kanalisse, mis viib järgmisesse võrgusõlme. Kusjuures paketti ei lükata enne kanalisse kui terve pakett on võrgusõlme kohale jõudnud.


4) Levitusaeg - d = füüsilise lingi pikkus - s = levituskiirus meediumis (vask, õhk) (u. 2*108 m/s) - Levitusaeg = d/s Liikumine võrgusõlmede vahel - aeg, mis kulub liikumiseks ühest võrgusõlmest teise. Igas võrgus on puhver, kuhu salvestatakse kõik töötlemist ootavad paketid. Kui puhver on täis, hakatakse sissetulevaid pakette ignoreerima. 2. Kuidas toimib mitmekihiline arhitektuur (postisüsteemi näitel)? Milleks seda vaja on? Rakenduskihi protokollid teostavad andmete liigitamist rakenduste vahel. Programm annab enda edastatava andmete hulga üle rakenduskihile, mille ülesanne on see vormistada vastavasse rakendusteenuse formaati ja edastada see transportimiseks järgmisele kihile. Transpordikiht tagab rakenduskihile andmete voo ülekandmise saatjalt vastuvõtjale. Transpordikihi ülesanne on tegeleda sessionide, andmevoo tükeldamisega osadeks ja nende taasühendamisega andmevooks, vea- ja vookontrolliga jms. Võrgukiht - võimaldab andmeedastust masinate vahel, mis asuvad erinevates alamvõrkudes. Toimub adresseerimine erinevate võrkude vahel. Kasutatakse IP ja ICMP protokolle. Postisüsteemi näide: • Kiri kirjutatakse, pannakse ümbrikusse ja siis mailikasti • Kiri kantakse postkontorisse • Kandjale viiakse kiri postkontorist saaja postkasti • Saaja saab postkastist kirja kätte ja loeb seda


//Mitmekihiline süsteem on vajalik, et võimaldada andmevahetus ükskõik millise kahe internetti ühendatud süsteemi vahel võimalikult kiiresti ning väheste vigadega. Andmeid kirjutatakse ainult algsaatja ja lõppvastuvõtja poolt, muidu kirjutatakse ja loetakse ainult aadresse. // Mitmekihilisuse põhjused: - Kindel struktuur aitab identifitrseerimisega - Modularisatsioon teeb hooldamise ja süsteemi uuendamise kergemaks 3. Kuidas toimub andmete liikumine läbi kihtide mitmekihilises arhitektuuris? Rakenduskihi protokollid teostavad andmete liigitamist rakenduste vahel. Programm annab enda edastatava andmete hulga üle rakenduskihile, mille ülesanne on see vormistada vastavasse rakendusteenuse formaati ja edastada see transportimiseks järgmisele kihile. Transpordikiht tagab rakenduskihile andmete voo ülekandmise saatjalt vastuvõtjale. Transpordikihi ülesanne on tegeleda sessionide, andmevoo tükeldamisega osadeks ja nende taasühendamisega andmevooks, vea- ja vookontrolliga jms. Võrgukiht - võimaldab andmeedastust masinate vahel, mis asuvad erinevates alamvõrkudes. Toimub adresseerimine erinevate võrkude vahel. Kasutatakse IP ja ICMP protokolle. Mitmekihiline arhitektuur võimaldab lahutada arvutivõrgu ja riistvara konkreetsest rakendusest. Kõik komponendid on iseseisvad ning neid saab sõltumatult asendada. Üks kiht ei pea täpselt teadma, kuidas teine kiht töötab. Olulised on ühe kihi poolt pakutavad teenused. Alumine kiht pakub teenust ülemisele kihile. Kõige madalam on võrgukoht. Rakenduskiht -> transpordikiht -> võrgukiht. 4. TCP/IP mudel. Kihtide rollid, aadressid ja protokollid. Mis on protokoll? TCP/IP mudel koosneb programmikihist (application layer), transpordikihist (transport layer), võrgukihist (internet or network layer), kanalikihist (data link layer) ja füüsilisest kihist.


Phsyical layer (füüsiline kiht) - andmete füüsiline edastamine punktist punkti. See on kõige alumine Interneti protokolli kiht, kuna TCP/IP on riistvarast sõltumatu. Selles kihis on võimalik ka valida pakette, mida saab üle virtuaalse privaatse võrgu saata. Kanalikiht tegeleb raamide transpordiga ühest sõlmest teise. Tegeleb raamimise, füüsilise aadressi lisamisega, errori otsimise jne-ga. Füüsiline adresseerimine, voo kontroll, vigade kontroll, kaadriteks jagamine Võrgukiht vastutab pakettide saatmise eest algpunktist lõpppunkti. Tegeleb loogilise adresseerimisega ja ruteerimisega. Kasutab IP vms. Internet layer (võrgukiht) - marsruutimine, pakettide edastamine sihtpunkti. See on põhiülesanne, kus võetakse allikast andmete pakette ja saadetakse need järgmisse võrgustikku, mis on lähemal lõpp-punktile. Host-to-host or transport layer - Transpordi kihi kohustused sisaldavad ots-otsaga sõnumite ülekande võimet, sõltumata aluseks olevast võrgust. Kaasnevad veel ka veakontroll, segmenteerimine, ummikukontroll, ülekoormuse kontroll ja rakenduse adresseerimine. Transpordi kihti võib võtta kui transpordi mehanismi (näiteks: auto, mille kohustus on oma pagas turvaliselt sihtpunkti toimetada.) Transpordi kiht pakub seda teenust, ühendades rakendusi läbi teenuse pordi. Kuna IP pakub ainult parima saavutuse toimetust, on transpordi kiht esimene TCP/IP kiht, mis pakub usaldusväärsust. Application layer (rakenduskiht) - Rakenduskiht pakub rakendusi kasutajale nagu näiteks e-maili kirjavahetus, internetivõrku sisenemine, failide edastamine jne. Rakenduskiht viitab kõrgema taseme protokollile, mida kasutavad enamus rakendusi võrguühenduseks. Andmed, mis on kodeeritud vastavalt rakenduskihile kapseldatakse ühte või enamasse transpordi kihi protokolli, mis omakorda kasutab madalama kihi protokolle, et tegelikult andmeid edastada. Rakenduskihi protokollid kohtlevad tavaliselt transpordi kihti kui "musta kasti," mis tagavad stabiilse võrguühenduse mille abil infot jagada. Transpordi ja madalama tasandi kihid on suures osas ükskõiksed spetsiifiliste rakenduskihi protokollide suhtes. Protokolli võib võrrelda keelega, aga see on mõeldud arvutitele. Tegemist on standardiseeritud reeglistikuga, mis laseb elektroonilistel seadmetel omavahel kommunikeerida. Reeglid ütlevad, milliseid andmeid saab saata, kuidas tähistatakse andmete saatmist ja vastuvõtmist ning kuidas kinnitatakse vastuvõtmine.


5. Kanalikiht, kohtvõrgud ja Ethernet. Kuidas töötab CSMA/CD? Data link (kanalikiht) - jagab andmepaketid enne füüsilisse kihti saatmist kaadriteks ning võtab füüsilisest kihist vastu kinnituskaadreid (kaadreid, mis vastuvõtupool veakontrolliks tagasi saadab), teostab veakontrolli ning kui avastab vea, edastab kaadri uuesti. See omakorda jaguneb kahels alamkihiks: ülemiseks loogilise lüli reguleerimiskihiks (LLC) ja alumiseks meediapääsu reguleerimiskihiks (MAC). Kanalikihis toimub: 1) Flow Control (Voolukontroll): saatva ja vastuvõtja sõlme andmevahetuskiiruse sünkroniseerimine 2) Framing (Raamimine): Bitid paigutatakse frame’deks (bittide kogum) nii, et saaks aru, kus üks algab ja teine lõpeb. 4) Physical Addressing (Füüsiline adresseerimine): Frame (Raam) on pakett koos header’i ja footer’i-ga. Header’is on saatja ja sihtpunkti MAC-aadress. 5) Error Control (Vigade kontroll): Vigade otsimine ja vigade parandamine 6) Access Control (Ligipääsu kontroll): Sellega tegeleb MAC (Medium Access Control). MAC-moodul jagab meediumi ligipääsu eri sõlmede vahel (pmst ütleb millal üks arvuti saab
oma asju saata, millal teine jne). Kanaleid jagatakse kas eri aegadele v eri sagedustele. Ethernet - Kohtvõrgu standard IEEE 802.3, mida esmakordselt kirjeldati 1976. a. ja mis on praeguseks saanud üldkehtivaks. Andmed jagatakse pakettideks, mille ülekanne toimub CSMA/CD algoritmi kasutades ilma pakettide omavaheliste põrgeteta, kuni nad saabuvad sihtkohta. Igal ajamomendil iga sõlm kas saadab andmeid või võtab neid vastu. Ethernet'i ribalaius on ligikaudu 10 Mbps. Ethernetivõrgu kaablite tähistus on "XBaseY", näit. 10Base5 tähendab, et andmekiirus on 10 Mbps ja 5 on kaablivõrgu kategooria (5 - normaalne koaksiaalkaabel, 2 - peen koaksiaalkaabel, T - keerdpaarjuhe). CSMA/CA protokollis, kui saatja saab edastamiseks paketi, siis enne saatmist ta kuulab kanalit, et kas keegi teine juhuslikult ei saada. Kui kanal on vaba, siis edastab ta selle paketi. Vastasel juhul aga valib aja, kaua ta ootab ja selle nulli tiksudes edastab paketi. Kuna tõenäosus, et kaks või rohkem saatjat valivad sama aja on väike, siis ka pakettide kokkupõrke tõenäosus on väike. Hetkel, mil saatja paketti edastab, ei kuule ta teisi. Siiski võivad tekkida ka kollisioonid.


Kollisiooni puhul katkestatakse koheselt saatmine, kuna vigase info saatmine on ainult ajakulu. Kollisioon levib alati igas kanali suunas, kui on tegemist ühise kanaliga. Kui on tekkinud kollisioon, siis mõlemad kollisiooni tekitanud saatjad ootavad suvalise aja ja püüavad uuesti saata. Kohtvõrkudes põhiliselt kasutatakse Ethernet tehnoloogiat juhtmega ühenduse korral. Kiirused
on endiselt kõrged: 10 Mbps – 10 Gbps. 6. Marsruutimine ja marsruuterid. Milline on hea marsruut? Võrgukiht peab otsustama, millise teekonna paketid läbivad. Marsruutimisprotokolli eesmärk on tuvastada "hea" tee alguspunktist lõpppunktini. Headuse mõõtmine võib käia mitme mõõtme järgi, näiteks hinna, usaldusväärsuse, teekonnda pikkuse, delay'de jms järgi. Marsruutimine koosneb kahest põhilisest komponendist: optimaalse marsruutimisteekonna kindlaksmääramine ja pakettide transport. Kui pakettide transport võib olla üsnagi triviaalne, siis marsruutimisteekonna kindlaks tegemine võib olla jällegi vägagi keeruline. Teekonnad teevad kindlaks ja arvutavad välja marsruutimisalgoritmid. Tee määramiseks kasutavad algoritmid marsruutimistabeleid, mis sisaldavad algoritmist sõltuvat marsruutimisinformatsiooni. Selleks, et info tabelites oleks asjakohane suhtlevad ruuterid ka omavahel marsruutimisvärskenduse (routing update) sõnumite ja lingi oleku kuulutuse (link state advertisement) sõnumitega Marsruutimisprobleemidega tegelemiseks kasutatakse tihtipeale ka graafe. Marsruuter (router) on masin, mis ühendab erinevaid võrke, olles ise oma erinevate liidestega erinevates võrkudes. Lihtsalt arvutite ühendamiseks piisab jaoturist või kommutaatorist, aga kui soovitakse kõikidele enda arvutitele ligipääsu teistele võrkudele nt Internetile läbi ühe modemi, tuleb kasutada marsruuterit. Marsruuterid on harilikult kallimad kui jaoturid ja kommutaatorid. 7. Switchid ehk kommutaatorid. Mille poolest erinevad ruuterid ja kommutaatorid? Kommutaator (switch) on teise kanalikiht seade, mis erinevalt hubidest ei saada kaadreid igasse porti,vaid ainult porti, kus antud sihtmasin asub.


Kommutaator on oma olemuselt mitmesisendiline sild. (Edastab kaadreid, mida filtreerib, kasutades LAN aadresse. Võib mitut ühendust samaaegselt tagada, seetõttu suurendab läbilaskevõimet. Switch suurendab läbilaskevõimet ka sellega, et loeb päisest sihtaadressi ning hakkab kohe sinna infot edastama. Edastab kaadreid ilma tervet kaadrit ära ootamata. Kommutaator on arvutivõrgu seade, mille abil luuakse ühendused koht- ehk LAN-võrgus. Kommutaatorid töötavad peamiselt Ethernetis ehk juhtmega võrkudes. Kommutaatori eellaseks oli kohtvõrgujaotur, mis saatis kõik paketid valimatult kõikidele arvutitele. See süsteem töötas, sest arvuti võrgukaart võtab vaikimisi vastu ainult pakette, millel on tema MAC-aadress. 8. Kuidas toimub andmete liikumine läbi võrkude ja ruuterite võrgu- ja kanalikihi tasemel? Näide Võrgukiht saab transpordikihilt paketti ning tema põhiliseks ülesandeks on loogiline adresseerimine ja ruutimine. Seal lisatakse IP-aadress ning leitakse paketile teekond, kuidas jõuda sihtpunkti. Kanalikiht lisab pakettile raami (frame’i), millel on päises sihtpunkti MAC-aadress. Edasi sealt saadetakse raam (nagu ümbrik) füüsilisele kihile. Mõlemas kihis otsitakse ka vigu ja tehakse muid väikeseid toiminguid. Andmete edastus võrgukihi ja kanalikihi tasemel nõuab kahesuguseid aadresse. Omavaheliseks suhtluseks kasutatakse IP aadresse, mida kasutab võrgukiht. Andmete edastuseks vajab kanalikiht nn füüsilist aadressi e MAC. MAC aadressid on kõik unikaalsed ja vastavuses IP aadressidega. Igas seadmes on olemas oma ruutimise tabel-kuhu pakett saata. Kui saadetakse välja pakett, mis on mõeldud samas võrgus asuvale terminalile, siis toimetatakse see vahetult kohale.Kui sihtarvuti ei asu samas võrgus, saadetakse see võrguväravasse, mis uurib kas sihtarvuti asub samas alamvõrgus. Kui ei, siis saadetakse pakett järgmisele ruuterile. Nii tehakse senikaua, kui jõutakse alamvõrku kus sihtarvuti asub.


9. IP ja MAC aadressid. Kus kasutatakse? Milleks on vajalikud ARP ja DHCP protokollid? IP-aadress on võrgukihi aadress. Omavahel saavad otse suhelda ainult sama IP-aadressiga seadmed. Selleks, et erineva IP-aadressiga seadmed saaks omavahel andmeid vahetada, kasutatakse ruutereid. Vanasti kasutati ipv4-standardit, kuid massilise internetti kasutavate seadmete hulga tõusuga kasutatakse nüüd ipv6-standardit IP-aadressi seadmele määramiseks, tänu millele saab ühendada rohkem seadmeid internetti. MAC aadress on kanali kihi aadress, mis on igal võrguseadmel ja määratakse võrgukaardile tootmise käigus. See tähendab, et see püsib arvutil muutumatuna terve tema elutsükli jooksul. Koosneb see 6-st baidist ja neid väljendatakse kuueteistkümnend süsteemis. Kui adapter saadab mingi kaadri, siis lisab ta otspunkti MAC aadressi päisesse ja paneb selle teele. Iga arvuti, kes selle kätte saab, kontrollib, kas see on tema MAC või mitte. ARP (address resolution protocol) võtab sisse IP aadressi ja annab välja MAC aadressi. Seda on vaja kui saatja on juba DNS'ilt saanud teada vastuvõtja IP ning siis annab ARP vastavalt IP'le õige MAC aadressi. ARP töötab mõnes mõttes analoogselt DNS'iga, kuid oluline erinevus on see, et kui DNS annab hosti IP aadressi terve interneti võrgu piires, siis ARP suudab anda MAC aadressi ainult alamvõrgu piires. Kui host tahab saata paketti kellegile, kelle MAC aadressi ARP'i tabelis pole, siis host teeb alguses ARP paketi, mis saadetakse kõigile alamvõrgus olevatele sõlmedele. Kui ilmneb, et sõlm teab vastust, siis saadab ta ARP paketi tagasi saatjale. Kui saatja tahab saata paketti väljaspoole oma alamvõrku, siis alguses saab ta ARP'i abil kätte alamvõrgu ruuteri MAC'i ja saadab paketi alamvõrgu ruuterile. Peale seda saab ruuter ARPi abil kätte vastuvõtja MAC'i ning toimetab siis paketi teise võrku, kus on vastuvõtja arvuti. DHCP-protokolli kasutatakse, et automaatselt määrata IP-aadress ning teised võrgukonfiguratsiooni parameetrid seadmel selles võrgus. Selle määramisega tegeleb DHCP-server. 10. Mis see on ja kuidas tagada töökindlat andmevahetust? Töökindla andmevahetuse tagamiseks on vaja kasutada töökindlat kommunikatsiooniprotokolli, mis annab teada, kui andmeedastus polnud õnnestunud. Vigade otsimiseks on kasutusel algoritmid, kuid töökindla andmevahetusega kaasneb aeglasem andmevahetus, sest vaja on saata rohkem andmeid. TCP/IP mudel on töökindel, kuid UDP koos IP-ga pole. UDP on


see-eest kiirem ning kasutatakse tihti videomängude v meedia striimimisel – siis kui mõningane andmekadu on tolereeritud. Süsteem peab olema võimeline töötama ka siis, kui osa pakette läheb kaotsi või andmete ülekandmisel tekivad bitivead. Mitteusaldatava kanali karakteristikud määravad usaldusväärsuse protokooli (rdt) keerukuse. Töökindel andmeedastus on oluline rakenduskihi, transpordikihi ja kanalikihi jaoks. Töökindel kanal tagab selle, et ükski bit ei lähe kaduma ega ei muundu ja kõik bitid saabuvad kohale selles järjekorras, millises nad saadeti. Töökindla andmeedastusprotokolli ülesanne on implementeerida sellist andmeedastust kanali kaudu, kuid see võib tihti osutuda päris keerukaks, sest kiht mis on töökindla andmeedastusprotokolli all ei pruugi olla töökindel (nt füüsiline ja võrgukoht pole töökindlad) 11. Ühendusega ja ühenduseta andmevahetus. Mille poolest erinevad TCP ja UDP protokollid? Ühendusega andmevahetus nagu TCP tähendab et saatja ja vastuvõtja vahel on „käesurumine“ ehk mõlemad vahetavad kontrollsõnumeid, et ühendus on korras. TCP-protokoll on ühe saatja ja ühe vastuvõtjaga protokoll, mis on töökindel ning mille sõnumid jõuavad alati õiges järjekorras kohale. Tegemist on täisdupleksiga, mis tähendab et mõlemas suunas toimub infovahetus. Ühenduseta andmevahetus nagu UDP tähendab, et saatja ja vastuvõtja vahel puudub „käesurumine“ ehk kui sa saadad UDP-protokolliga midagi, siis sa ei saa teada, kas sõnum jõuab kohale või ei. Samuti võib saadetud sõnum jõuda vales järjekorras. Samas käesurumisest hoidumine vähendab viidet, see on lihtne, päised on väiksemad ning UDP on kiirem. UDP-protokolli kasutatakse tihti multimeedia striimimisel. Programmikihil saab spetsiifilisi vigu otsida, kui tahetakse. Esimene aspekt, mille poolest erineb UDP TCP'st on see, et UDP puhul ei toimu handshaking protsessi ja toru kahe hosti vahel ei looda (connectionless transport). See tähendab omakorda seda, et UDP peab panema vastuvõtja aadressi (s.t. IP ja pordi numbri) segmendi külge ja seda


peab ta tegema iga segmendi puhul. UDP puhul ei saa me rääkida töökindlast andmeedastusest, mis tähendab, et segmentide kohalesaabumine pole garanteeritud. Peale selle ei tegele UDP ka voo kontrolliga. UDP pakub täpselt nii palju teenuseid kui vaja, s.t. et ta pakub ainult multipleksimist ja demultipleksimist ning vigade avastamist segmendi headerites. Multipleksimine kujutab endast sisuliselt seda, et transpordi kiht võtab vastu andmetükid, mis tulevad läbi protsessi soklite ja paneb igale tükile külge headeri ning loob sellest segmendi. Demultipleksimine toimub siis vastavalt vastupidi, s.t. et transpordi kiht võtab segmendid vastu, mis tulevad võrgukihilt, töötleb headereid ja saadab need edasi soklitesse. Pärast multipleksimist võtab võrgukiht segmendi vastu, teeb sellest datagrammi ja annab oma parima (best-effort), et toimetada see vastuvõtjale. See toob omakorda kaasa selle, et pakettid võivad minna kaduma või siis saabuvad vastuvõtjale vales järjekorras ning siin tulebki mängu vigade avastamine ja kontroll. Transpordi kiht paneb kaasa checksumi headerisse, et vigasid avastada, aga neid ei parandata. 12. Kuidas toimub TCP andmevoo juhtimine ja võrgu koormuse reguleerimine? TCP andmevoo juhtimiseks on vastuvõtjal poolel puhver. Kuna programmiprotsess võib olla aeglasem kui saatmine, siis see aitab hoida andmevoo stabiilsena vastuvõtja programmikihi jaoks. TCP- protokoll sünkroniseerib kiirust – saadetakse sama kiiresti kui programmikiht seda vastu võtab. Kuidas – vastuvõtja annab saatjale teada, kui palju vaba ruumi on vastuvõtja puhvris ja selle järgi saatja saadab andmeid. Võrgu koormuse „ummistumine“- tähendab, et liiga palju allikaid saadavad liiga kiiresti andmeid: võrk ei saa sellega hakkama. Pole voolukontroll. Paketid võivad kaduma minna ning viited suureks. Kaks põhilist võrgu koormuse reguleerimise lahendust: 1) End-end congestion control (lõpp-lõpp ummistuskontroll): Võrk ise ei anna tagasisidet, vaid ummistusest saavad aru lõppsüsteemid pakettide kadumise ja pika viite tõttu. Kasutab näiteks TCP. TCP tõstab andmevahetuskiirust kuni tekib kadu ning siis vähendab poole võrra. 2) Network-assisted congestion control (Võrgu assisteeritud ummistuskontroll): Ruuterid annavad tagasisidet lõppsüsteemidele.


Vastuvõtja informeerib saatjat, palju tal puhvris vaba ruumi on. Saatja püüab hoida kviteerimata andmehulka väiksemana sellest vabast ruumist. Oluline on optimaalne timeout. Kui see on liiga lühike, koormatakse võrku, kui liiga pikk siis muutub viide suureks. Iga paketi saatmisel võetakse aega: saatmine + kinnitus. Tehakse statistikat, arvutatakse kaalutud keskmine. Usaldatavuse tagamiseks lisatakse sellele mingi konstant. Selleks, et vastuvõtjat mitte üle koormata on vajalik voo juhtimine. Selleks, et voogu juhtida on vaja kontrollida koguaeg ühte välja nimega Receive Window, mis annab aimu sellest, kui palju on vastuvõtjal vaba ruumi bufferis. Selleks, et ülekoormus ei tekiks arvutab saatja kogu aeg kui palju tema andmetest on ACK'imata ja see peab olema väiksem kui Receive Window. Selleks, et see töötaks korralikult on vajalik Persistance timer, mis tagab kogu aeg ühenduse vastuvõtjaga. 13. Domeeninimed ja IP aadressid. Mis see on ja kuidas töötab DNS? Domeeninimede süsteem (DNS) on internetiteenus, mis teisendab domeeninimed internetis või intranetis kasutatavateks IP-aadressideks ja vajadusel ka vastupidi. Toimides omalaadse "telefoniraamatuna", on see süsteem tavatarbijatele interneti kasutamiseks hädavajalik. Arvutit, mis on konfigureeritud täitma DNS teenust, nimetatakse nimeserveriks. Näiteks domeenile www.wikipedia.org vastab IP-aadress [91.198.174.2]. Kui esmane nimeserver ei leia enda nimekirjast vastet, saadab see päringu teisele serverile jne. Kui otsime näiteks amazon.com, siis kõigepealt lähme root DNS serverisse, sealt com DNS serverisse ning sealt juhitakse meid edasi amazon.com DNS serverisse, kus me saame vastava IP-aadressi, millega saab veebileht meie soovitud lehekülje lahti. 14. Mida tähendab võrkude turvalisus? Mida ja kuidas tagatakse? Võrkude turvalisuse põhilised aspektid on: 1)Konfidentsiaalsus - ainult saatja ja vastuvõtja peaksid aru saama sõnumi sisust. See on võimalik saavutada kui saatja krüpteerib sõnumi ja vastuvõtja dekrüpteerib sõnumi. 2)Autentimine - saatja ja vastuvõtja peaksid saama ennast üksteisele tuvastada nii, et nad saaksid olla kindlad kellega nad suhtlevad. 3)Sõnumi terviklikkus - sõnum peab saatjalt vastuvõtjani jõudma terviklikkuna nii, et see ei oleks moondnud mingil kujul.


4)Saadavus ja juurepääsu kontroll - võrgus olevad teenused peavad olema kõigile, kellele need on mõeldud, kättesaadavad. Turvamiseks kasutatakse krüptograafiat (avaliku võtme ja sümmeetrilise võtme krüptograafia), autentimist, meetodeid, mis näitavad, kas sõnum on muudetud või mitte, turvalist elektronposti, turvalist andmeülekandmist. Lisaks kasutatakse veel täiendavaid turvavahendeid nagu nt tulemüürid. Teod, millega sissetungija saab ebameeldivusi tekitada on: 1)eavesdropping - andmete kuulamine ja salvestamine kanalis 2)Andmete muutmine, sisestamine, eemaldamine pakettides 3)Vastuvõtja teesklemine 4)Enda asendamine saatja või vastuvõtjaga võttes ühenduse üle 5)Teenuste kasutamise keelamine 15. Krüptograafia, võtmed ja algoritmid. Kuidas tekib digiallkiri? Krüpteerimiseks ja dekrükpteerimiseks on kasutusel erinevad algoritmid ning erinevad võtmete kombinatsioonid. Sümmeetriliste võtmete puhul on saatjal ja vastuvõtjal ühesugused võtmed. Avaliku võtme puhul on krüpteerimise võti avalik aga dekrüpteerimise võta salajane. Šifreid on samuti erinevaid. Monoalfabeetilise puhul vahetatakse lihtsalt üks täht teisega, mis on üpris väheste võimalustega ja jõuga murtav. Polüalfabeetiliste šifrite puhul on kombinatsioonid keerulisemad ja jõuga šifri murdmine võib võtta kuid või isegi tuhandeid aastaid. Digiallkiri Krüptograafiline analoog käsikirjalisele allkirjale. Saatja lisab kirjale digitaalse teate, et tema on omanik/saatja, ja salajase võtmega krüpteeritud signatuuri. Vastuvõtja dekrüpteerib saatja avaliku võtmega signatuuri ja võrreldes dekrüpteerimise tulemust signatuuri krüpteerimata versiooniga tuvastab allkirjastaja. Signatuur peab olema igal kirjal erinev (ja see arvutatakse Hash funktsioonina kirja sisu põhjal.) 16. Millised on värvide kasutamise põhimõtted efektiivse kasutajaliidese loomisel? Enamasti kasutatakse madala kontrastiga taustasid (hall) ja erinevaid värve kasutatakse
vähe. “Tavaliset” kasutajaliideste jaoks kasutatakse halli tausta, madal kontrasti ning
animatsioone pole, ning “ebatavalistele” kasutajaliideste jaoks kasutatakse palju värve, animatsioone, kontrasti. Kasutatakse ainult punast värvi alarmide jaoks, et tähelepanu


köita. Ja värve ei tohi üksinda kasutada, ainult siis kui on ebanormaalne olukord. Valida paar põhivärvi, mis üksteisega hästi kokku sobivad. Kasutatakse 60-30 ja 10% reeglit. 60%
põhivärvi, 30% teist põhivärvi ja 10% põhiline firmamärgi värv. 17. Kuidas paigutada infot kasutajaliidese ekraanidele ja millistel põhimõtetel luuakse ekraanide hierarhiat? Info paigutamisel on 4 lihtsat põhimõtet kordamine, joondus, lähendus ja kontrast. Mõistlik on panna ühte kohta sama informatsiooni. Oleks hea kui disainiga ollakse ühtlane. Tähtsam info tuua välja. Anda ka infot, mitte lihtsalt andmeid. Panna kergesti loetavaid datagrammid. Kasutada liikuvaid asju/pilte ainult tähtsate asjade jaoks. Erinevatel ekraanidel panna nupud ühte kohta. Ekraanide hierarhiat saaks kirjeldada 4 ekraaniga. Esimesel ekraanil näidata üldiselt kogusüsteemi tabeleid, sealt peaks olema kergesti märgata vigu, näeb suurt pilti. Teisel ekraanil võiksid olla kontrollerid, väärtused, alarmid, trendid ning staatused. Kolmas level on üksuste detailid. Täpsemad juhtimine, vigade otsimine mõned P&ID joonised. Kogu informatsioon mingi osa süsteemi kohta. 4 level pakub siis alamsüsteemide kohta infot, ja veelgi rohkem detaile võimalike informatsioonide ning diagnostika võimalusi.


Ellervee 1. Milliseid füüsikalisi ja keemilisi parameetreid mõõdavad erinevad andurid? Kuidas nad (üldjuhul) töötavad? Millised on võimalused andmeedastuseks/-vahetuseks? Füüsikalisi: – Temperatuuriandurid – Optilised, magnetilised, induktiiv ja mahtuvuslikud asendiandurid – Rõhuandurid Keemilisi: – Elektrokeemilised (nt. pH andur) – Gaasiandurid Sensorid muudavad mingi stiimuli (soojus, valgus) elektriliseks signaaliks. Digitaalandurid - mõõdetav sisendparameeter on muundatud digitaalseks signaaliks Analoogandurid - sisendparameeter muundatakse pingeks või vooluks


2. Millised on levinud täiturid ja kuidas nad (üldjuhul) töötavad? Kuidas neid juhitakse ja millised on võimalused andmeedastuseks/-vahetuseks? Täitur on juhitav mehaaniline seade nagu mootor, ventiil, klapp jne), kuid täituriks võib lugeda ka optilist kiirgust, heli, soojust jne tekitavat seadet. Täitureid juhitakse juhtseadme poolt analoog- või digitaalväljundite kaudu. Seda võib teha lihtsamatel juhtudel otse või läbi relee/optroni (klapid, ventiilid), kuid keerulisemate täiturite puhul toimub juhtimine läbi spetsiifilise kontrolleri (mootorid). 3. Miks kasutatakse kaitsedioode elektroonikaskeemide (k.a. mikroskeemide) sisendites? Mis on põhjuseks ja millised on võimalikud tehnilised lahendused? Et kaitsta elektriskeeme (k.a. mikroskeemide) üle/alapinge tekkimise eest. 4. Miks on teatud juhtudel vajalik galvaaniline lahtisidestus? Mis on põhjuseks ja millised on võimalikud tehnilised lahendused? Suure potentsiaalivahe korral tuleks seadmed teineteisest galvaaniliselt eraldada (nt. optronite abil, see aga lisab keerukust) - loeng 3 Galvaaniline eraldus tähendab elektrotehnikas kahe elektriahela niisugust eraldust, mis katkestab nende ahelate vahel otsese vooluraja (nt juhtmeid mööda); seega pole võimalik elektrilaengute vahetu liikumine ühest ahelast teise. Samal ajal saab nende ahelate vahel toimuda elektrienergia ja informatsioonisignaalide edastamine induktiivse ning mahtuvusliku sidestuse kaudu ja elektromagnetvälja ning optilise kiirguse vahendusel. Galvaaniliselt eraldamata ahelate vahel kulgeb vool, mille tugevus on määratud nende ahelate vahelise aktiivtakistusega. Samuti võib see vool põhjustada mitmesuguseid häireid signaaliahelates, kahjustada ahelate komponente ja ohustada neid puudutavaid inimesi. - Vikipeedia Samal ajal saab nende ahelate vahel toimuda elektrienergia ja informatsioonisignaalide edastamine induktiivse ning mahtuvusliku sidestuse kaudu ja elektromagnetvälja ning optilise kiirguse vahendusel. Kõige levinum galvaaniline eraldaja on trafo, elektroonikalülitustes ka optron, milles informatsiooni edastatakse infrapunakiirgusega. - Vikipeedia


(Galvaanilise eraldatuse puhul on otsene voolurada katkestatud ja pole võimalik elektrilaengute vahetu liikumine ühest ahelast teise. – Vikipeedia) 5. Miks on teatud juhtudel vaja kasutada nivoomuundureid? Mis on põhjuseks ja millised on võimalikud tehnilised lahendused? Tänu nivoomuundurite saab kasutada koos mikroskeeme , millel on erinev pinge – näiteks TTL ja CMOS. Kõige tihedamini minu kogemuste järgi on vaja nivoomuundureid 3.3V -5.0V. 6. Mille poolest erinevad simpleks, pool-dupleks ja (täis)dupleks sidekanalid? Millised on nende head ja halvad küljed? Simpleksside (simplex communication) – ühesuunaline andmeside andmeid saab ainult saata, aga vastu võtta ei saa. Pooldupleksside (half duplex communication) – kahesuunaline side, kus korraga saab saata ainult üks osapool. Dupleksside (full duplex communication) – kahesuunaline side, kus mõlemad osapooled saavad andmeid saata ja vastu võtta samal ajal. 7. Millised on balansseerimata ülekandeliini (üksik signaalitraat) eelised balansseeritud ülekandeliini (kaks signaalitraati e. diferentsiaalne ülekanne) ees? Balansseerimata liini puhul jääb väljundi võimsus samaks võrreldes sisendiga (ei tekitata kahekordset väljundit). On säästlikum kasutada lühematele vahemaadele (nt kitarrist võimendisse). Neil ei ole vaja juurde lisasi, et kõik töötaks korralikult. 8. Millised on balansseeritud ülekandeliini (kaks signaalitraati e. diferentsiaalne ülekanne) eelised balansseerimata ülekandeliini (üksik signaalitraat) ees? Balansseeritud ülekandeliin nullib tekivad häired ja tekitab kahekordse väljundi võrreldes balansseerimata ülekandeliiniga. Odavamad pikemate vahemaade jaoks, kuna need ei vaja varjestust. Võimeline faase ümber pöörama 180 kraadi.


9. Kuidas korraldada mitme saatja korral samal sidekanalil segamiste vältimist? Millised on võimalikud tehnilised ja protokollilised lahendused? MASTER kiibid juhivad andmevahetust ning SLAVE kiipe. SCL takt (clock) genereeritakse alati MASTER kiibi poolt. SLAVE võib kiirust vähendada, hoides taktiliini madalana (clock stretching). SLAVE võib hoida taktiliini madalana lõpmatult kaua. Clock stretching võib vea tõttu siini lukustada (lockdown). Multi-MASTER siini korral on vajalik siini arbitreerimine. Kõik MASTER kiibid peavad siini olekut monitoorima, et välistada siini samaaegne kasutamine mitme MASTER kiibi poolt. Kui MASTER avastab siini START oleku, katkestatakse andmevahetus. Sellist meetodit kutsutakse siini arbitreerimiseks (bus arbitration). 10. Millistel juhtudel on parem kasutada asünkroonset andmevahetust, millistel sünkroonset? Millised on nende head ja halvad küljed? Sünkroonne andmeedastus – Suur kiirus ja efektiivsus – Nõuab saatja ja vastuvõtja sünkroniseerimist – Sünkroniseerimissignaali edastus on keerukas või kallis Asünkroonne andmeedastus – Ei vaja sünkroniseerimissignaali – Kanali läbilaskevõime on väiksem – Madal efektiivsus Kui on vaja suurt andmeedastuskiirust ja efektiivsust – sünkroonne. Kui pole vaja eeltoodud tingimusi täita, on madal eelarve ja/või ei osata ja/või pole aega sünkroonimissignaali edastusega tegeleda – asünkroonne.


Ots/Kuusik 1. Kommunikatsioonivajadus, sõnumiedastus, sõnumiedastusele esitatavad nõuded ja kasutatavad loodusressursid. Raadiosagedus kui piiratud loodusressurss, sageduste kasutuse kavandamine ja litsenseerimine. Side peab olema kõikjal kasutatav, kaasaarvatud maakohtades. Kommunikatsioonivajadus on aastatega ainult tõusnud. Sõnumeid on vaja edastada kõikjalt kõikjale. Nõudmised sõnumiedastusele on ka ranged – sõnumeid tuleb kätte saada ning seda ka kiiresti. Raadiosagedusi on piiratud hulk ning sagedusribalaiused kuuluvad riigile. Litsenseerimiseks ja kasutamiseks on tarvis maksta riigilõivu. 2.Sidekanalid ja signaalid sidekanalites. Signaali olulisemad parameetrid:võimsus, sagedus ja spekter. Logaritmilised mõõtühikud, suhtelised dB ja absoluutsed dBm. Väga oluliseks näitajaks on, kui palju võimaldab sidekanal kindla aja jooksul bitte edastada: ribalaius (bandwidth) ja läbilaske- võime (throughput). Sama sidekanalit tuleb jagada, kui: – vajame duplekssidet, kanali ressurss on jagatud kahe andmevoo suuna vahel (Duplexing) (TDD, FDD) – mitu seadet soovib kasutada sama sidekanalit samal ajal (Multiple Access) Vastuvõtja peab taastama vastuvõetud signaalist saatja poolt saadetud esialgse sõnumi. Saatja muudab signaali sidekanalile sobivale kujule. Vastuvõtja muundab kanalist tuleva signaali ja muudab selle esialgsele kujule. Signaal muutub sidekanalis. Nii saatja kui ka vastuvõtja peavad arvestama sidekanali omapära kui ka saate- ja vastuvõtu tingimustega. Signaal Informatsioon jagatakse sõnumiteks ja neid sõnumeid kannavad edasi signaalid. Signaal on ajas või ruumis muutuv füüsikaline suurus. Võimsus - Võimsus näitab ajaühikus tehtavat tööd või ülekantavat energiahulka.


Tähis - S ja müra – N, ühikud W (vatt), tavaliselt signaalitöötluses mW või logaritmiline ühik dBm (detsibell 1 millivati kohta). P[mW]=10^P[dBm]/10 P[dBm]=10*log^P[mW]/1mW Signaali võimsus väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga. Signaali võimsus vastuvõtjas sõltub saatja võimsusest, saatja antenni võimendusest, vastuvõtja antenni võimendusest ja vaba ruumi kaost. Sageduse mõõtühik on Hz, näitab võngete arvu ühes sekundis[s-1]. Levinuimad detsimaalliited: 1kHz = 1000 Hz 1MHz = 106 Hz 1GHz = 109 Hz Signaali spekter s(f) on signaali s(t) kõikide harmooniliste komponentide si(t)=Si·sin(ωit+Φi) summa: s(f)= ΣSi(f). (Signaali ribalaius B (bandwidth) on signaali spektris oleva kõrgeima ja madalaima sageduse erinevus [Hz]: B=fmax - fmin) Logaritmilised mõõtühikud Signaali võimsuse logaritmiline ühik dBm (detsibell 1 millivati kohta) Võimsuste suhet mõõdetakse detsibellides [dB] Võimsuste teisendamine: dB suhteks: PdB=10*log10(P2/P1), suhe DB-ks: P2/P1=10(PdB/10) Suhtelised dB - Võimsuste suhet mõõdetakse detsibellides [dB].


Absoluutsed dBm – Signaali võimsuse logaritmiline ühik on dBm (detsibell 1 millivati kohta). (Ühik dBm esitleb absoluutset võimsuse taset dB-des, detsibell 1 millivati kohta) 3.Müra sidekanalis, lihtsamad müra mudelid, „valge müra“, signaal-müra suhe SNR. Piirangud digitaalses sidekanalis, Shannoni valem. Müra sidekanalis – tähis N. Müra on soovimatu ja kõrvaline signaal meediumis. Seda leidub kahel kujul – ümbritsev (termiline) ja impulsi müra. Ümbritseva müra tõttu võib vastuvõtjal olla probleeme bittide eristamisega. Frequency division duplex`i korral on mürad suuremad. Signaal-müra suhe SNR[dB]=S[dBm]-N[dBm] ja kordades SNR[x]=S[mW]/N[mW]. Lihtsamad müra mudelid Mul




„valge müra“ – Müra, mis mõjutab kõiki ülekandeks kasutatavaid sagedusi võrdselt, nimetatakse valgeks müraks. (Müra, mis mõjutab ainult kitsast riba, nimetatakse kitsasribahäireks – narrowband interference) signaal-müra suhe SNR - Signaal-müra suhe SNR[dB]=S[dBm]-N[dBm] ja kordades SNR[x]=S[mW]/N[mW]. Piirangud digitaalses sidekanalis Aja- ja sagedusdomeeni poolt piirangud:


Elektromagnetkiirguse lainepikkus saab olla 1 mm kuni 10 km, raadiosageduste vahemik: 30 Hz kuni 300 GHz. Shannoni valem: C=w*log2(S/N+1) W – riba laius Hz S – signaali võimsus N – müra võimsus C – biti kiirus bit/s 4.Modulatsiooni kasutus sidekanali sobitamisel keskkonnaga, modulatsiooni liigid ja kasutuse eripärad. Keerukad modulatsioonimeetodid (UWB ja OFDM), nende kasutuse eeldused ja piirangud. Modulatsioon on info edastamiseks kasutatava signaali ‒ kandesignaali ‒ mingi parameetri muutmist ülekantava infosignaali muutumise taktis. Kandesignaali (moduleeritava signaali) muudetavateks parameetriteks on tema amplituud, sagedus ja faas, impulsside puhul ka nende laius.


Eripärad: modulatsiooni PP lk 24. Enam levinud moduleerimistehnoloogiad: amplituudmodulatsioon, sagedusmodulatsioon, faasmodulatsioon. Modulatsiooni liigid on sagedus modulatsioon, kus kandesignaali sagedust muudetakse edastatava signaali järgi. Amplituudi modulatsioon, kus moduleeritakse kandesignaali amplituudi edastatava signaali järgi. Faasimodulatsioon, kus moduleeritakse kandesignaali faasi edastatava signaali järgi. Kasutatakse ka QAM modulatsiooni ehk kvadratuurne amplituudmodulatsioon, kus moduleeritakse nii faasi, kui ka amplituudi. Pulssmodulatsioon saadab saatjast välja lühikesi, mõni mikrosekund pikkasid impulsse. OTSI JUURDE UWB JA OFDM! 5.Raadiolainete levil põhinev sidekanal, mitmekiirelinelevi, raadiosageduste kasutus. Raadiolained: 10^4 Hz kuni 10^9 Hz. Raadiolainete elektromagnetkiirguse sagedusvahemike jagamine – FDM.


Raadio sidekanal (raadiokanal)


Mitmekiireline levi – esineb peegeldumist, hajumist, interferentsi ja difraktsiooni. Difraktsioon on füüsikaline nähtus, mille korral laine paindub ümber takistuste või levib väikesest avast välja. Interferents on füüsikaline nähtus, kus kahe laine liitumisel saadakse uus laine, mille amplituud on suurem või väiksem.


OTSI JUURDE RAADISAGEDUSTE KASUTUS! 6.Antennidepõhiparameetrid, antennide sobitus ja kasutuspiirangud. Antenni võimendustegur. Raadiosaatja signaali leviala. Vabalevi signaali sumbuvus, Friis'i valem. Põhiparameetrid: mõõtmed, impedants, sagedusvahemik, võimendus, polarisatsioon (lainete võnkesuunda kirjeldav omadus), kasutegur (kui palju energiat kiiratakse vabasse ruumi), ribalaius


Antenn – seade elektromagnetkiirguse kiirgamiseks ja vastuvõtmiseks. dBi - Võimendustegur G (ühik dBi) näitab antenni võimendust detsibellides võrreldes hüpoteetilise isotroopse antenniga eeldusel, et mõlemale antennile suunatakse võrdse võimsusega signaal: G(dBi) = 10log(G) Signaali võimsus vastuvõtjas sõltub saatja võimsusest, saatja antenni võimendusest, vastuvõtja antenni võimendusest ja vaba ruumi kaost. Antennide sobitus ja kasutuspiirangud: Sagedusalad – Bikoonantenn: 30 – 512 MHz, Logoperioodiline antenn: 470 – 862 MHz Litsentsivabad sagedusvahemikud:


OTSI JUURDE Raadiosaatja signaali leviala. Vabalevi signaali sumbuvus, Friis'i valem. 7.Sidevõrkude ülesehitus, tuumvõrk (magistraalvõrk) ja juurdepääsuvõrk. Raadioliidese kasutamine juurdepääsuvõrgus. Sidevõrkude ülesehitus: Tehniliselt koosneb lairibavõrk passiivsest infrastruktuurist (torustikud, kaablid, mastid, postid,
seadmeruumid, jne) ja aktiivseadmetest (ruuterid, saatjad, juhtimissüsteemid, jne). Lisaks sellele on veel
lõpptarbija seadmed (telefon, teler, arvuti, tahvel, valvesüsteemid, kaamerad, jne) teenuste jaoks. Kodudes, koolides ja kontorites jõuab ühendus lõpptarbija seadmest valguskaablisse läbi majasisese wifi
võrgu. Õues saavad mobiiltelefonid ühenduse lairibavõrguga läbi mobiilsidetehnoloogiate (nn. 3G või
4G). Üksikud majad, milleni kaabel ei ulatu, saavad ühenduse valguskaabliga raadiolingi vahendusel. Magistraalvõrk – üleriigiline baasvõrk. Üleriigiline baasvõrk ühendab linnades ja suuremates keskustes asuvaid piirkondlikke baasvõrke.
Üleriigilises baasvõrgus olevad seadmed lubavad transportida ja vahetada infot erinevate asukohtade
ning ka erinevate operaatorite vahel. Üleriigilise baasvõrgu külge otse lõpptarbija seadmeid ei ühendata.
Kui riigis on mitmel operaatoril olemas üleriigiline baasvõrk, siis on need võrgud tavaliselt paljudes
kohtades omavahel ühendatud, et tagada andmesideliiklus erinevate võrkude, operaatorite ja kasutajate
vahel. (Üleriigilised baasvõrgud on üles ehitatud fiiberoptilistel kaablitel ning tavaliselt dubleerivate
ringidena, et tagada piisav läbilaskevõime ja töökindlus. Ehk kaabli rikke korral ei katke ühendus vaid see
suunatakse automaatselt ümber.)


Juurdepääsuvõrk on kõige lõpptarbija poolsem võrgu osa, mis ühendab tarbija seadmeid lähima
piirkondliku baasvõrgu ühenduspunktiga. Jaguneb kaheks: kaabliga võrgud ja raadiovõrgud. (Juurdepääsuvõrke on erinevatel kandjatel, erineva tehnoloogiaga ning nende läbilaskevõime, kvaliteet,
mugavus kasutada, kättesaadavus, ja muud parameetrid erinevad suurelt.) Raadiolahendusega juurdepääsuvõrgud on mõeldud peamiselt mobiilsete lõpptarbija seadmete
ühendamiseks. Selle tehnoloogiaga ühendatakse maju sellistes kohtades, kuhu infrastruktuuri rajamine
fikseeritud võrgu näol ei ole võimalik looduslikel, majanduslikel vms põhjustel. Fikseeritud raadiolahendusega juurdepääsuvõrgud on mõeldud majade ühendamiseks seal, kuhu
kaabliga võrgu rajamine ei ole võimalik. Mobiilsed raadiolahendusega juurdepääsuühendused, ehk
mobiilsidevõrgud on mõeldud peamiselt kaasaskantavate seadmete (mobiiltelefonid, tahvelarvutid, jne)
ühendamiseks internetiga. (Raadiolahendusega juurdepääsuvõrgud ei ole majasisesed WiFi või Li-Fi võrgud, bluetooth võrgud.
Mugav, odav (pole vaja ehitada iga lõpptarbijani taristut). Halvem läbilaskevõime, kõrged
opereerimiskulud jne.) 8.Juhtmevaba juurdepääsu tagamine, raadio kohtvõrkude (WLAN) ülesehitus. Juhtmevaba juurdepääsu tagamine: Personaalvõrk (WPAN), Kohtvõrk (WLAN), Piirkonnavõrk (WMAN) Ulatus: 10 m (WPAN), kuni 10 km (WMAN) Bitikiirus: 1 Mbit/s (WPAN) kuni 25 (54 … 155… 1000) Mbit/s Raadiokohtvõrk (WLAN) on selline kohtvõrk, mille puhul peetakse ühendust kahe või enama arvuti vahel
raadiokanali kaudu. Tavaliselt moodustatakse ühendus kasutaja arvutis paikneva seadme – traadita side võrgu kaardi
(Wireless Adapter) ja traadita side võrgu tugijaama (Wireless Access Point) vahel, kuigi saab moodustada
ka nn ad hoc võrke võrgukaartide vahel. Wireless stations: 1) wireless access points (tavaliselt ruuterid) – annavad välja ja võtavad vastu raadiosagedusi
suhtlemiseks 2) clients – laptopid, IP telefonid jt nutitelefonid, lauaarvutid, printerid jne The basic service set (BSS) – rühm stations`eid, mis saavad omavahel suhelda füüsilise kihi abil. MAC -
kahtlane


Extended service set (ESS) – kogu omavahel ühendatud BSS`e. ID – kahtlane Distribution system (DS) – ühendab ESS`i access point`e. Praegused DS`id on tavaliselt ülesehitatud WDS
või MESH protokollidele, kuigi kasutatakse ka teisi protokolle. 9.Raadioliideste kasutuspiirangud sageduste ja kiirgusvõimsuste osas. Tehnilisest loast
vabastatud (loavabad) raadioseadmed. Raadioliideste standardimine. Öeldakse et sagudesriba on loodusvara ning neid müüakse riikide poolt. Euroopas on vabad sagedused
näiteks 2400-2483 MHz ja mõned madalamad. Suvalist sagedust ei või kasutada. Võimsuste osas on ühe
kanali maksimaalne võimsus 500W USAs. Selline võimsus tähendab et päriselt edastatud võimsus jääb
25-50W vahemikku. Tehnilisest loast on vabastatud kasutajaseadmed, nt mobiiltelefonid, ringhäälingu vastuvõtjad jne. 10.Mobiiltelefoni raadioliidesed ja sõnumiülekande meetodid,kõneülekande tagamine,
pakettkommunikatsioon realisatsioonid mobiilseterminali tarvis. Mobiiltelefoni raadioliidesteks on WiFi standardid (802.11), mobiilside ning raadioside. 11.Internetiliidesega terminalid tööstus ja laiatarbe rakendustes, asjade interneti(IoT)
realisatsioonid ja kasutuspiirangud IoT masinad on aina suuremas rakenduses ja tihti nad töötavad internetiprotokolliga. Enamasti
on paljud sensorid eri standarditega ühendatud „gateway“-sse või mõnda ühisesse terminali,
mis on internetiprotokolliga pilve ühendatud. Tööstus 4.0 on suuresti IoT-le pühendatud.
Kasutatakse kodu targaks tegemiseks, tööstuse efektiivsemaks muutmiseks jne. Probleemideks
on erinevad kulud, mis tekivad, turvalisuse, privaatsuse ja keskkonnaprobleemid.