,,Tasuja" Eduard Bornhöhe Teos ,,Tasuja" räägib loo kolmest mehest: Vahurist, Tambetist ja Jaanusest. Teoses on igal mehel oma lugu rääkida. Vahur rõhutab vabadust, Tambet töökust ning Jaanus ei tea isegi täpselt, kuhu ta kuulub. Vahur rõhutab vabadust. Ta ei soovi kellelegi kuuluda, ta tahab olla tema ise. Oma vabaduse saavutas ta tänu oma julgusele. Ta päästis piiskopi elu, tappes karu, kes piiskoppi ründas. Piiskop oli ellujäämise nimel sunnitud Vahurile maalapi andma, kuna Vahur seda nõudis. Saades selle maalapi ei soovinud Vahur seal aga põldu harida. Temale meeldis pigem metsas ringi rännata ja jahti pidada. See näitab tema ükskõiksust tuleviku suhtes.
negatiivse ja halva kangelasega. Tegevustiku arenedes esineb tihti salapäraseid asjaolusid. Samuti vastab võitlev ideestik ajastu vajadustele ning seega oli see kirjanduses väga suure tähendusga. Tähtsamad Bornhöhe loomingust, on tema kolm ajaloolist jutustust. ,,Tasuja" on Bornhöhe esimene suurem teos, mida peetakse üldse tema parimaks teoseks. Selle raamatu tegevus toimub jüriööülestõusu ajal ja raamatu peategelaseks on Tambeti poeg Jaanus. Jaanus on teistest poistest erinev, sest ta on nimelt vaba mehe poeg. Ta on tugev ja temas avaldub juba varakult mehine väärikus ja tahtekindlus. Tema vastu pannakse ülbe ja uhke Oodo von Raupen. Keerulikseks teeb olukorra veel see, et Jaanus on Oodo õesse, Emiiliase kiindunud. ,,Tasuja" sündmustik on üles ehitatud tõusva pingega, suhted muutuvad aina tervavamaks ja lepitamatumaks. Raamatu viimases osas toimub põhikonflikt
Tasuja lühikokkuvõte Eduard Bornhöhe on kirjutanud jutustuse Eesti vanast ajast. Selle jutustuse nimi on "TASUJA" ning selle raamatu tegevus toimub Eesti pinnal põhiliselt lõunaosas ja 14. sajandil keskajas. Raamatu peategelane on Tambeti poeg Jaanus, kes oli tolle aja omavanuste poiste hulgas väga eriline, sest ta oli nimelt vaba mehe poeg. Mõiste `vaba mees' oli 14. sajandil Eestimaal peaaegu täiesti mõtlematu asi, sest tol ajal olid kõik talupojad mõisnike omandid ehk orjad. Jaanusel ei puudunud ka sõbrad. Tema sõbrad olid kõrgest soost: Lodijärve lossi noorhärra Oodo ja tema õde Emilia. Sõbrad tegid koos igasuguseid huvitavaid asju. Nad tülitsesid väga vähe ja kui sedagi, siis leppisid ka kohe ära,
Tegelased: · Jaanus (Tasuja) Vapper ja seiklushimuline. · Tambet (Jaanuse isa) · Vahur (Tambeti isa) · Emmi (Emilia) Oli Jaanusesse armunud. Lossihärra tütar. · Oodo - Iseloomult õel. · Konrad Raupen (Rüütel) Oli lossihärra, siis kui Jaanus esmakordselt koos isaga lossi ratsutas. · Prohveti Pärt Elas koopas. · Kuuno Rainthal Rüütel, kes soovis Emmiga abielluda. · Maanus Poiss keda peksti, kuna ta nimetas lossihärra poja koera kohta tige hunt. Jaanus ravis teda. Küsimused: 1) Kes on teose autor? V: Eduard Bornhöhe 2) Mis oli talu nimi, kus Tambet elas ja miks seda nii nimetati? V: Metsa talu, sest see asus metsa sees. 3) Kes oli Vahur
Tasujad: jüriöö 1343–1345 Eduard Bornhöhe oli 17-aastane, kui avaldas 1880. aastal jutustuse „Tasuja“. Selle peategelane on talu- poeg Jaanus, kellest saab eestlaste juht võitluses sakslastega ning kes ise langeb lahingus. See noortest ja noortele kirjutatud romantiline seiklusjutt 1343. aastal alanud jüriöö ülestõusust sai kiiresti populaarseks ning on seda olnud kõikide riigikordade ajal. Bonrhöhe jutustus tõi jüriöö üles- tõusu eesti rahvuslikku ajalooteadvusse. Selles sündmuses hakati nägema viimast heledat sähvatust, mille järel algas niinimetatud pikk ja pime orjaöö
.. hoia oma vabadust kavalusega ... tee kõrge müür maja ümber, osta rohkem sulaseid, hari maad ja kogu jõukust ... ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku ...". Jutustuse alguseks oli Vahur ja tema armastatud naine surnud, surnud oli ka Tambeti naine. Metsa talus majandas agar Tambet, kes armastas rikkust koguda ja oma elujärge järjest parandada mitmete sulaste abiga. Eestimaa õnnetu saatus ei läinud talle suuremat korda. Tema poeg Jaanus õppis isa soovil Tallinnas Mustamunga kloostris ja Tambet ise omandas sakste keele ning käis tihti Lodijärve lossis ja Tallinnas nii kauplemas kui ka sakstega muidu suhtlemas. Ta oli oma isa sõnad sakstega mitte asju ajada juba ammu unustanud. Väikesel Jaanusel aga püsisid vanaisa hoiatused meeles. Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast.
tagasi. Vahur tappis karu ja päästis piiskopi elu. Piiskop lasi selle eest Vahuri priiks ja andis talle maad. Oli Vahuri poeg. Pika kaelaga, kitsaste õlgadega ja lahjade puusadega. Ei olnud nii tugev kui ta isa. Tambet oli tark ja nutikas. Ta ei varjanud vabadust. Armastas liikumist ja varakuhjamist. Ei hoolinud isamaa õnnetustest. Tahtis oma pojast teha täieliku saksa. Sai Oodo korraldatud tulekahjus haavata. Jaanus leidis ta lossis surnult seina külge aheldatuna. Oli Tambeti poeg. Õppis Tallinna Mustamunga kloostris. Oli hea südamega (ravitses Saare Maanust ja riskis enda eluga, et Maanust päästa ,täitis Emmi palveid). Pidas meeles Vahuri soovitust vabadust varjata. Talle meeldis mööda koduseid metsi ringi luusida. Luges raamatuid ladina keeles. Nooruses mängis ta Oodo ja Emmiga. Läks Oodoga tülli. Teda peeti targaks meheks.
aastani. 1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna. Looming Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks. Tema esimest jutustust "Tasuja" (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Ta hukkub lahingus. Ka "Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse. Nende juht Villu sureb lossi keldris vangina. Teos on "Tasujaga" võrreldes realistlikum, Villut on kujutatud keerukama karakteriga kui Jaanust. Dialoogid on lihtsad ja rahvalikud. "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" (1893) räägib
Põldu ta ei harinud, vaid elatus jahisaagist. Ta lunastas lossihärra käest hundinahkade eest ilusa tüdruku naiseks ja naisevenna sulaseks. Sulasel lasi ta tüki metsa põlluks muuta. Enne surma käskis Vahur Tambetil maja ümber kõrge müür ehitada , sulaseid osta, maad harida ja jõukust koguda. Varsti suri ka Vahuri naine ja hiljem Tambeti naine.Vastupidi Vahuri keelule hakkas Tambet saksa keelt õppima ja käis Lodijärve lossis kauplemas ning endale vajalikku kraami toomas . Oma poja Jaanuse pani ta Tallinna Mustamunga Kloostrisse õppima, et poeg kasvaks saksaks ja kirjatargaks. Kui Jaanus, kes on selle raamatu peategelane, oli kümneaastane, ratsutas ta esimest korda Lodijärve lossi. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtus Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga
naiivne lapsekatse. Autor ei olnud sellest tööst ka ise eriti heal arvamusel, kuna see on 1905. aastal ilmunud kirjatööde kogust välja jäetud, kusjuures kõik muud tööd on seal olemas. Tähtsaima osa Bornhöhe loomingust moodustavad hoopis kolm tema ajaloolist jutustust. Tuntuim nendest on 1880. aastal kirjutatud "Tasuja", mille abil väljendas autor rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena, tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süzeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. "Tasujat" võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja
põnevusliku momendi esiletõstmine. Võitlev ideestik vastab ajastu vajadustele ning oli seega kirjanduses väga suure tähtsusega. Eduard Bornhöhe kirjutatud raamatud Tähtsaima osa Eduard Bornhöhe loomingust moodustavad kolm tema ajaloolist jutustust. Nendest tuntuim on 1880. Aastal ilmunud "Tasuja" , mille abil autor väljendas rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena, tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süzeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. "Tasujat" võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost
naiivne lapsekatse. Autor ei olnud sellest tööst ka ise eriti heal arvamusel, kuna see on 1905. aastal ilmunud kirjatööde kogust välja jäetud, kusjuures kõik muud tööd on seal olemas. Tähtsaima osa Bornhöhe loomingust moodustavad hoopis kolm tema ajaloolist jutustust. Tuntuim nendest on 1880. aastal kirjutatud "Tasuja", mille abil väljendas autor rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena, tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süzeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. "Tasujat" võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
