samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust. Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask. Muumiaga koos asetati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse kunst matusetalituse kunst, sest surm oli kujunenud omaette rituaaliks. Ka arhitektuuris pöörati enam tähelepanu haudehitistele kui eluhoonetele
Safiir kingib salajase võimu, tugevdab mitteformaalset liidrit, toetades tema hinge. Ta on õpetajate kivi. Neid, kes mõtlevad ainult iseenda peale, safiir ei toeta. Kuna see kivi eeldab kõrget kohusetunnet, siis on vastunäidustatud vastutustundetutele ja laiskadele. Safiir kaotab hingest kõik segava, vähendab liigset aktiivsust ja leevendab stressi. Smaragd Erkroheline. Smaragdi on peetud alati vääriskivide kuningaks. Smaragde on leitud amulettidest, ehetest ja kultusesemetest,mis olid valmistatud juba palju aastatuhandeid enne Kristust. Smaragde on mainitud ka Piiblis. Unikaalsed smaragdid asuvad aardekambrites ja muuseumides. Ameerika ning Euroopa vahel ookeanipõhjas lebavate laevade vrakkides leidub arvukalt lihvimata smaragde. Selle vääriskivi ebaharilik ning tähelepanuväärne värvus on smaragdrohelise värvitooni ametlikuks nimetuseks.
rõõmu tooma. Mündi pealis või legend oli üldjuhul samasuguse alatooniga nagu ka keiserlikud käsud ja dokumendid, näiteks algasid need sõnadega ,,austa seda käsku..." või ,,ruttu, ruttu, see on käsk...". Taoismi talismanide juures oli oluliseks osaks maagiline kirjutamine, mis sisaldas maagilisi taoismi märke ja retsepte. Kuid maagilist kirjutamist võisid mõista vaid taoismi preestrid, kuna kõigil ei võinud ju vaimude üle kontrolli olla. Toon mõningaid näiteid taoismi amulettidest, mille kirja on suudetud mõista. Kõige äärmiste vasaku ja parema poolsete märkide päritolu ei ole hiina keelest, vaid taoistlikkust ,,maagilisest kirjutamisest". Vasakul üleval olev märk tähistab maagilises kirjakeeles hiina lei'd, mis tähendab ,,torm" ja viitab ,,Tormijumalale". Alumine osa vastab maagilises keeles ,,käskima". Parempoolne kõige ülemine
(Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised 2 pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask (Spence 2000). Muumiaga koos astati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse kunst matusetalituse kunst, sest surm oli kujunenud omaette rituaaliks (Plazy 2002)
Matusetseremoonia. Matusetseremoonia oli suursugune ja muljetavaldav. Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega
Matusetseremoonia oli suursugune ja muljetavaldav. Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega
annaabi.ee 
