millest mehel pole õrna aimugi. NELJAS STSEEN Gorgibus käsib tüdrukutel ette kande, et mis juhtus. Naised kurdavad, et need mehed esinesid liiga ebasündsalt. Alustasid kohe abieluettepanekuga. Naised teevad maha meeste riietust ning unistavad ise lokitud parukaga ning sulgeega härrastest, kes neile tundeküllaseid luuletusi ette kannaksid. Madelonile ei meeldi, et isa teda ristinime pidi kutsub. Cathos tahaks olla kutsutud kui Polyxena ning Madelon kui Aminta. Mees on endast väljas. Karjub, et tema on mees siin majas ning kui muud moodi enam ära elatud ei saa siis lähevad tüdrukud kloostrisse. VIIES STSEEN Neiud tõestavad veelkord oma lollust. Räägivad Gorgibusi taga, et kui ebaintelligentne ta on. Milline vaimupimedus jne. KUUES STSEEN Marotto teatab, et üks poiss palub luba neiudele külla tulla. Madelonile ei meeldi, kuidas teener temaga räägib. Naisele on see talumatu, et teener ei suuda rääkida nagu mingi õukondlane. Poiss
ning varasemate itaalia kirjanike matkimise tendents. Sajandi esimese poole kirjanikest on menukaim Lodovico Ariosto. Kes lõi 'Raevunud Orlando', mis on itaalia kirjanduse tippsaavutus. Firence poliitikamees Niccolo Machiavelli omandas kustumatu kuulsuse oma poliitilise traktaadiga 'Vürst'. Demokraatlikku suunda kirjanduses esindavad draamakirjanik Pietro Aretino ja luuletaja Francesco Berni. Cinquecento teise poole suurim kirjanik oli Ferraras tegutsenud Torquato Tasso, Tema karjusenäidend 'Aminta' (1580) on pastoraalse zanri tippsaavutus Itaalia kirjanduses. Prosaistidest asetus esikohale Matteo Bandello, kelle novellilooming on Boccaccio järel silmapaistvaim itaalia renessansi lühiproosas. Ajastu sünget õhustikku kajastab Giambattista Cinzio novellitoodang. Luules oli märgatav Petrarca loomingu elustumine. Enamik petrarkismi harrastajaid ei küüno epigoonlusest kaugemale. Võimekamaid petrarkaiste oli roomlane Vittoria Colonna. Draamas tekkis cinquecento lõpupoole seisak
Novellide allikaks rahvajutud, kuid ta lisab psühholoogilisi varjundeid ning tema kaasaegse elu kujutamine on rikas ja mitmekesine. Teost ühendab piiritu usk loodusesse kui elu ülimasse väärtusesse, tema suurim väärtus on inimese kooskõla loodusega. ,,Filostrato", ,,Fimmetta". T.Tasso (1544-95) It Rkirjanduse viimane suurteos oli eepiline poeem "Vabastatud Jeruusalemm"( jutustab ajaloolisest sündmusest, 20oktaavides laulu) . 2.tuntud teos on lamburnäidend "Aminta". Tasso teoses on segatud traagiline ja melanhoolne tundelisus. M. Cervantes Saavedra (1547-16) Hispaania suurim kirjanik; tuntud oma proosateoste poolest. "Don Quijote"- humoristlik romaan, 18.s mõisteti seda kui lõbusat ja vaimukat komöödiat. Tglt aga: inimkonna lakkamatu traagiline ja vastuoluline teekond ideaalide ja tegelikkuse vahel. Kelmiromaan- XVIs keskel Hisp. Euroopa vanim "Tormese Lazarillo elukäik, tema õnnelikud ja õnnetud
sajandil), ka Prantsusmaal ei toimunud midagi, kuigi huvi antiigi vastu oli (aga kuna neil oli usuline sõda, ei olnud ruumi tearti levikuks ja arenguks), Itaalias on kõige parem, kuid peamiselt ainult komöödiat. Üks suur renessansiaja kirjanik Ariosto kirjutas 5 tragöödiat. Alguses oli proosas, hiljem kirjutas ümber värssidesse. Kirjutas blankvärsis (korrapärane ilma riimita värss 11silbiline (naisriim) 10silbiline (meesriim)). Tasso "Vabastades Jeruusalemma" (1575), "Aminta" (16.saj II poolel, 1576), mis on samuti bäankvärsis. 16.sajandi Itaaliast on tulnud ka tuntud teatrinähtus commedia dell'arte. Ei levinud 18.sajandist edasi. "Kunstikomöödia". Erinevus keskaegsetest näidenditest elukutselised näitlejad (varem olid asjaarmastajad; Hiliskeskajal olid sellid ja käsitöölised). Valmistekste pole, on ainult skeemid ja stsenaariumid, peamiselt on improviseeritud tekst. Tegelastüübid armastajate paar on igas näidendis, kes ei
prattica") Tüüpainestik vanakreeka ja vanarooma müüdid: Orpheus (Orfeo), Euridyke (Euridice), Daphne (Dafne), Apollon jne. Palju kasutati vanarooma poeedi Ovidiuse kogumikku ,,Metamorfoosid" (metamorfoos - moondumine) Teatri- ja kirjandusvormid, millest ooper sai mõjutusi: a) pastoraal e. pastoraaldraama (pastore it k karjus), näit Angelo Poliziano ,,Orpheus" (ca 1480) Torquato Tasso ,,Aminta" (1573) b) katsetused antiiktragöödia elustamisel Vicenza, Teatro Olimpico Sophokles ,,Kuningas Oidipus" 1585, Andrea Gabrieli kirjutas madrigalistiilis koorid c) intermeediumid (vahemäng, vaheosa) suurejoonelised, vaatemängulised etendused pidustuste, rüütliturniiride, tragöödia või komöödia vaheaegadel, sisaldasid tantse ja koore, 16. sajandi lõpupoole ka uues monoodilises stiilis soololaulu. Pole läbivat tegevust ja süzeed.
Renessansi draama areng oli hilisem kui muude liikide oma. Varaseim uusaegne rahvusdraama kerkis esile Inglismaal ja Hispaanias renessansiajastu lõpus. Itaalias matkiti antiikteatrit. Rooma komöödia eeskujul kirjutas Ariosto 16.saj 5 karakterkomöödiat. Machiavelli kirjutas Firenzest kriitilise proosakomöödia ,,Mandragora". Üksikuid katsetusi oli ka tragöödiavallas. Tasso järgis aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõudeid lüürilis-pastoraalses värssdraamas ,,Aminta". Mandragora (Machiavelli) Callimaco tutvub Pariisis kauni naise Lucreziaga (pidi sugulase jutu kohaselt erakordselt ilus olema, tegelikult polnud), kes on juba ühe rikkur Niciaga abielus. Callimaco sõber Ligurio veenab Niciat naisega reisima samasse kohta, kuhu Callimacogi tahab minna. Callimacol on plaan nendega koos pidutseda ja naine üle lüüa. Tahab minna supelranda, aga Ligurio hoiatab, et seal võib naine teistelegi huvi pakkuda
annaabi.ee 
