mõned teised : need olid need , millest ikka hurdumusega räägiti ja peeti märketeosteks , millese suhtuti peaaegu nagu püadesse tekstidesse. Rein Sepp oli tema õpetaja.Temast rääkis Alliksaar alati väga suure aukartusega ja kui lähemalt vaadata tema tekste ja võrrelda neid Rein Sepa tekstidega , siis on näha , kui palju ta on Rein Sepa käest võtnud : isegi keel ja sõnavara on tugevalt Rein Sepa oma.Mingil hetkel tekkis Alliksaarel loominguline kriis.Näiteks „Sarapuusaludes“,ta ütles ,et ta ei saa panna neid oma järgmisesse kogusse,muidu on need järgmised kogud eelmiste kõrval nõrgad ja see oleks piinlik.Luuletus „Nukuhukk“ ,kui ta neid luges ,siis ta luges neid alati ette vabandava ilmega ja tundis ennast pärast halvasi. Andres Ehin 1960 aastate hilissügisel sai Ehin ülikooli kohvikus kokku Ain Kaalepiga ,kes rääkis talle Alliksaarest ja kohe talle ka tema loomingut tutvustas.
arreteeriti. Aastatel 1949–1957 oli ta vangis Narvas ja Mordvas. Pärast tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. Maja, kus poeet Tartus elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks, sest talle sai osaks tolleaegse võimu poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Artur Alliksaarel on ilmunud kuus teost „Nimetu Saar“ (1966) „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968) „Luule“ (1976) „Päikesepillaja“ (1997) „Väike luureraamat- Artur Alliksaar“ (1984) „Alliksaar armastusest“ (2002) 3 Kahekesi Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea.
Oma viimastel eluaastatel Tartus suhtles, suunas ja andis Alliksaar nõu Ain Kaalepile, Paul- Eerik Rummole, Andres Ehinile ja Jaan Kaplinskile, kellest hiljem said tunnustatud poeedid ja esseistid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12. augustil 1966. aastal Tartus. Surmajärgselt on tal ilmunud viis luulekogu: „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976), „Väike luuleraamat“ (1984), „Päikesepillaja“ (1997) ja „Alliksaar armastusest“ (2002). Samas on Alliksaarel oluline roll ka luuletõlkijana, tema silmapaistvaim tõlge on Sergei Jessenini „Loojumatu tund“ (1966). (Kalda, 1991) 4 2. LOOMING Alliksaar ülistab oma luules kunsti kui suurimat väärtust inimese vaimses eneseteostuses, pooldab ja kaitseb indiviivide valikuvõimalusi ja vabadusi sotsiaalse süsteemi piirangute eest, andub lüürika võimaluste piires filosoofilise elumõtte ja tõe otsingutele. Oma lemmikmotiive
Kui pääsevad, siis nende kirjutamisviis muutub ja muutub osalt saranseks esmapilgul: dünaamilised, eksperimenteerivad, mõlema puhul võib öelda, et teevad põhimõtteliselt erinevalt. Kross otsustab kirjutab luuletusi, mida trükitakse, Alliksaar kirjutab luulet, mida ei avaldata. Uussümbolistlik stiil arbujatega seotud. Rilke ja Underi suur austaja. Kõlaliselt elegantne luule Alliksaarel, eriliselt rõhutada kalduvust ilu ja kunstikummardulislikku maksimalismi. Nagu Alveril 30ndatel, veel äärmuslikum. Traditsiooni taustal kasvab Alliksaar välja, aga kui teame, mis ta hiljem teeb, tagantjärgi tarkusena oskame alliksaarelikkust otsida ja leida. Ilu kummardus on A sees. Väga iseloomulik A-le on unelmate sõjatandri motiiv, unelmad. Seob unenäolisust, see on taotuslik. "4 etüüdi" teatav paradoksaalsus, uuel kujul 60ndate Alliksaarel ka
1949. a arreteeriti ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusega ja saadeti Siberisse, kust naasis loata 1958. Elas Tartus boheemlaseelu, luges Werneri kohvikus luuletusi, sest avaldada ei saanud (tal olevat kombeks olnud ka tüli norida), kirjutas ja tõlkis. Suri 43- aastaselt vähki. Loomingust Alustas luulekatseid gümnaasiumipõlves arbujate ja Underi loomingust inspireerituna. Teda on mõjutanud ka 1920. aastate vene luule (tõlkis Sergei Jessenini luulet). Eluajal õnnestus Alliksaarel avaldada vaid üksikuid luuletusi, kavandatud esikkogu "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" pääses trükki 1976. aasta väljaandes "Luule". Luule jaguneb kaheks: vabavärsiline ja klassikaline, arbujalik. Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis, arbujatega sarnaselt puhtas nelikvärsis ja 20 lihvitud sõnastusega. 1960
annaabi.ee 
