Laienemine Kuus laienemisringi on alliansi kasvatanud 28-liikmeliseks. 1952. aastal liitusid Kreeka ja Türgi. 1955 sai Saksamaa Liitvabariigist NATO 15. liige – sündmus, millele vastukaaluks loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1982 liitus Hispaania. 1999. aastal liitusid kolm esimest Kesk- ja Ida- Euroopa riiki: Tšehhi, Ungari ja Poola. 2004 lisandus veel seitse riiki: Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Seni viimastena liitusid alliansiga 2009. aastal Albaania ja Horvaatia. Väljaastumised NATO pole alati olnud laienemiskursil. 1966. aastal astus NATO sõjalisest struktuurist välja Prantsusmaa, jäädes küll edasi NATO poliitilise organisatsiooni aktiivseks liikmeks. Prantsusmaa taasliitus alliansiga 2009. aasta juubelitippkohtumisel. 1974. aastal katkestas kuueks aastaks oma liikmelisuse NATO sõjalises struktuuris Kreeka, tehes seda pettumuse märgiks, et NATO ei suutnud takistada Türgi Küprose invasiooni
katseid. Sellest tulenevalt suurendasid NATO liikmesriigid oma jõupingutusi, et arendada edasi sõjalisi struktuure, mis olid vajalikud ühise kaitsekohustuse elluviimiseks. Sellest hoolimata jäi NATO poliitiliselt juhitavaks organisatsiooniks, mis teenis kõigi oma liikmete huve. Põhja- Ameerika vägede kohalolek Euroopas ei julgustanud NL-tu lootma õnnestunud kallaletungile, vaid aja möödudes said endistest vastastest hoopis liitlased. Aastal 1952 liitusid alliansiga Kreeka ja Türgi, aastal 1955 Saksamaa Liitvabariik ning aastal 1982 Hispaania. Lääne- Euroopa ja Põhja- Ameerika saavutasid enneolematu stabiilsuse taseme. Allianss koosneb 19 liikmesriigist, kuid tema tegevus on kõrgel tasemel ja tihedas partnerlussuhtes paljude teiste riikidega. Alates 1990. aastatest on loodud regulaarsed kontaktid endiste Varssavi pakti riikide ja taasiseseisvunud endiste NL- du vabariikidega, luues esmalt Põhja-
kinnitavad lääneriikide kartusi Nõukogude Liidu otseste ja kaudsete mõjusfääri suurendamise katsete osas. Sellest tulenevalt suurendasid NATO liikmesriigid oma jõupingutusi, et arendada edasi ühise kaitsekohustuse elluviimiseks vajalikke sõjalisi struktuure. Põhja-Ameerika vägede kohaolek Euroopa pinnal Euroopa valitsuste palvel vähendas Nõukogude Liidu lootusi korraldada õnnestunud kallaletung. Veelgi enam, aja möödudes liitlaste arv kasvas. 1952. aastal ühinesid alliansiga Kreeka ja Türgi, kolm aastat hiljem järgnes neile Saksamaa Liitvabariik ja 1982. aastal Hispaania. 5 Alliansi abil kaitsesid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika ühiselt nii oma iseseisvust kui ka saavutasid stabiilsuse. NATO pakutavat julgeolekut on kirjeldatud kui ,,heaolu hapnikku", mis pani aluse Euroopa majanduslikule koostööle ja lõimumisele. 1991
Juba 2005. aasta märtsis toonane Abhaasia separatistliku valitsuse kaitseminister Sultan Sosnalijev, et abhaaside relvajõudude ohvitsere õpetatakse välja Venemaal. 7. märtsil esitas Abhaasia separatistlik parlament rahvusvahelisele kogukonnale ja Venemaale palve tunnustada oma iseseisvust. 11. märtsil teatas Venemaa esindaja NATOs Dmitri Rogozin, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ,,tegelik lahkulöömine" Gruusiast algab kohe pärast seda, kui Gruusia saab mingisugusegi väljavaate alliansiga liitumiseks. (Kaas, 2008.) Sündmuste taustast lähtub, et Venemaa oli oma käiku pikalt ette planeerinud. Nende pikem eesmärk oligi Gruusia sõtta tõugata, et vältida tolle NATOga liitumist. Siinkohal jääb selgusetuks veel eelnevad sammud/tegevused Abhaasia ning Lõuna-Osseetiaga suhete tugevdamiseks. Sõja käik 7. augusti ööl alustas Gruusia suurtükivägi Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali pommitamist.
leppimise alustamiseks. Kodusõda endises Jugoslaavias on andnud Külma sõja järgsele maailmale uue suuna koostööks. NATO ja Venemaa tegutsevad koos endises Jugoslaavias, Saksamaa otsustas saata oma väeüksused välismaale, neutraalsed Rootsi ja Sveits püüavad igati aidata kaasa lääneriikide pingutustele rahu kehtestamisele Bosnias. Prantsusmaa otsustas pärast 30-aastast külmavõitu eraklikkust taastada tihedama sõjalise suhtlemise Põhja Atlandi alliansiga, mille liikmesriigid näivad olevat lõpuks mõistnud, et Euroopal pole suurt midagi panna USA sõjalise ja diplomaatilise võimsuse kõrvale. Ka seda näitas Bosnia konflikt, õieti sellele lahenduse leidmine ameeriklaste tugeval survel ja eestvedamisel. Kogu operatsioon loob lootustandva pretsedendi Euroopa julgeoleku- ja kaitsealases koostöös, kus lai riikide ring tegutseb NATO juhatuse all, sest ilma NATO relvajõududeta poleks ükski jõud suutnud
annaabi.ee 
