Veripunase värvuse teke tõestab Fe3+-ioonide olemasolu lahuses. Fe3+ + SCN [FeSCN]2+ Fe3+ + 2SCN [Fe(SCN)2]+ · 3-4 tilgale lahusele lisatakse paar tilka K4Fe(CN)6 lahust. Sinise värvuse või sademe teke tõestab 3+ Fe -ioonide olemasolu lahuses. 4Fe3+ + 3[Fe(CN)6 ]4 Fe4[ Fe(CN)6]3 · Tilkreaktsioon Lisada tilk K4[Fe(CN)6] filterpaberile, sinna peale tilk enda lahust ning dest. vett. Hoida filterpaberit NH3·H2O kohal. Lisada alisariini laigu äärtesse. Tilkreaktsioon ei tulnud 3 korda välja, kuigi Fe3+-ioonide olemasolu sai kindlaks teha nii Ni2+ kui Co2+-ioonide tõestamise juures. Mn2+- ioonide tõestamine Sademele lisatakse 5...6 tilka konts. HNO3 ja keedetakse vesivannil sademe täieliku reageerimiseni: 2MnO(OH)2 + 4 HNO3 2Mn(NO3)2 + 4H2O + O2 Saadud lahusest võetakse 2...3 tilka ja lahjendatakse veega mahuni 5ml. Lisatakse veidi tahket NaBiO3
Järgnevatel aastatel sünteesisid keemikuid aga uusi orgaanilisi ühendeid: rasva (M.Berthelot, 1854.a.), äädikhapet (H.Kolbe ja E.Frankland, 1848.a.), suhkrut (A.Butlerov, 1861.a.). 1842. aastal sünteesis nitrobenseenist aniliini N.Zinin ja sellest tulenevalt sai 1856. aastal inglise teadlane W.Perkin esimese aniliinvärvaine. Varem saadi riidevärve ainult eksootilistest taimedest või isegi loomorganismidest. Punast alisariini saadi värvipunapuu juurtest ja punast purpurit purpurtigudest, kuid nüüd oli võimalik värvainet saada ka ilma taimse või loomse tooraineta. Vitalism kaotas sellega lõplikult oma mõju. Orgaanilise keemia otsustavaks läbimurdeks oli orgaaniliste ühendite struktuuriteooria, mille alused lõi vene keemik A.Butlerov, kes 1861. aastal esines sellekohase ettekandega saksa loodusteadlaste ja arstide konverentsil. Teooria loomisel arvestas A.Butlerov, et: süsinik
lahjendatud HCl lahusega. Algul sadeneb Al(OH)3, mis happe edasisel lisamisel lahustub (tekkivat sadet võib olla küllaltki raske märgata): [Al(OH)6]3 + 3H+ Al(OH)3 + 3H2O Al(OH)3 + 3H+ Al3+ + 3H2O Kui nüüd saadud happelist (kontrollida happesust!) lahust leelistada NH3 H2O -ga, siis sadeneb uuesti valge Al(OH)3. Al3+ + 3NH3* H2O Al(OH)3 + 3NH4+ b) Paremini õnnestub Al3+ -ioonide tõestamine alisariiniga. 2...3 tilgale lahusele lisatakse 2...3 tilka alisariini lahust ja hapestatakse CH3COOH -ga. Al3+-ioonide olemasolul jääb püsima punane värvus või sade alisariinlakk. Seda reaktsiooni segavad Fe3+, Mn2+ ja Cr3+-ioonid, mis annavad ka värvilisi lakke alisariiniga. Seetõttu on reaktsiooni alisariiniga otstarbekas teostada filterpaberil tilkreaktsioonina: filterpaberile kantakse 1 tilk K4[Fe(CN)6] lahust ja tilga keskele 1 tilk analüüsitavat lahust. Tilga keskel seotakse kõik teised Al3+-ioonide tõestamist segavad ioonid
lahuses. 2Mn2+ + 5BiO3- + 14H+ → 2MnO4- + 5Bi3+ + 7H2O Al3+-ioonide tõestamine 1)Lisan 7-8 tilgale leeliselisele lahusele lahjendatud HCl-i ning algul sadenev alumiiniumhüdroksiid lahustub happe edasisel lisamisel. Kui lahust uuesti leelisatada NH3 H2O, tekib paks valge sade, mis tõestab alumiiniumioonide olemasolu. [Al(OH)6]3- + 3H+ → Al(OH)3 ↓ 3H2O Al(OH)3 + 3H+ → Al3+ + 3H2O Al3+ + 3NH3 H2O → Al(OH)3 ↓ 3NH4+ 2)Lisan 2-3 tilgale lahusele 2-3 tilka alisariini ja hapestan 2M CH 3COOH-ga. Hapestamisel jääb värvus püsima, mis tõestab alumiiniumioonide olemasolu. 3)Kannan filterpaberile 1 tilga K4[Fe(CN)6] lahust ja lisan tilga keskele 1 tilga analüüsitavat lahust. Hoian laiku avatud NH 3 H2O pudeli kohal – laigu äärtesse tekib Al(OH)3. Lisan alisariinilahust laigu äärtesse ja tekkinud alumiiniumhüdroksiid reageerib alisariiniga ja moodustub lillakaspunane rõngas, mis tõestab alumiiniumioonide olemasolu. Järeldus Uuritav lahus nr
Asusin esimesena alumiiniumiooni sisaldumist lahuses kindlaks tegema. Al3+- ioonide leidumise kindlakstegemine lahuses . Võtsin paberfiltri, tilgutasin sinna keskele K4[Fe(CN)6] lahust- valgudes laiali moodustas suure ringi. Ringi sisemusse ja mõnda kohta äärtesse tilgutasin väheke uuritavat lahust. Siis hoidsin laiku 6M NH3·H2O pudeli kohal, pudelit pisut loksutades, et aidata aurude levimist filterpaberile. Siis tilgutasin alisariini lahuse ringiga pisut kokkupuutesse, hoidsin veelkord filterpaberit ammoniaakhüdraadi pudeli kohal- sain lillat ja kollast värvi, kuid mitte lillakaspunast värvi- järelikult alumiiniumioonid puudusid lahusest. . Saadud tulemus: . Filterpaberil tõestus aga Fe3+- sinine ja Ni2+- roosakaspunane värvus, ioonide sisaldus.
2Cu2+ + K4[Fe(CN)6] → Cu2[Fe(CN)6] + 4K+ Katse 3.2. Al3+-iooni tõestus Cu2+-, Cd2+-, Fe3+- ja Zn2+-ioonide juuresolekul Filterpaberile kantakse üks tilk K4[Fe(CN)6] - lahust ja tilga keskele üks tilk analüüsitavat lahust. Tilga keskel seotakse kõik teised Al3+-iooni tõestamist segavad ioonid rasklahustuvate heksatsüanoferraatidena. Al3+-ioonid difundeeruvad laigu äärtesse. Nüüd hoida laiku avatud konts. NH3·H2O pudeli kohal - laigu äärtesse tekib Al(OH) 3. Alisariini (1,2, dihüdroksüantrakinoon C14H8O4) lahuse tilgutamisel ümber laigu äärte reageerib tekkinud Al(OH)3 alisariiniga ja moodustub roosakaspunane rõngas. Kirjutada heksatsüanoferraatidega toimuvate reaktsioonide võrrandid. K4[Fe(CN)6] + 2Cu2+ → Cu2[Fe(CN)6] + 4K+ K4[Fe(CN)6] + 2Cd2+ → Cd2[Fe(CN)6] + 4K+ 3K4[Fe(CN)6] + 4Fe3+ → Fe4[Fe(CN)6]3 + 12K+ K4[Fe(CN)6] + 2Zn2+ → Zn2[Fe(CN)6] + 4K+ Katse 4 IV rühma katioonide (Ba2+, Sr2+ ja Ca2+) tõestamine leekreaktsioonidena
kaitseks keskkonnatingimuste eest. Eelöeldust järeldub, et neid kiude tuleb töödelda (värvida, muuta ilmastiku ja muude kahjustavate tegurite kindlaks). Sellega tegelebki tekstiilikeemia. Riide värvimise algusaeg ulatud üle 2500 aasta tagasi Indiasse, sealt levis see teadmine kunst teistesse Aasia maadesse, Vanasse-Egiptusesse ja Kreekasse ning Rooma. Värvimise algaastail kasutatai ainult looduslikke värve (punast alisariini saadi värvipunapuu juurtest, purpurpunast purpurtigudest - indigo, poti sinine, jt. erinevad taimed, mille kasutamine oli tuntud ka Eesti rahvatraditsioonides). Olukord tekstiilitööstuses muutus, kui 1828.a Saksa keemik F.Wöhler sünteesis ammooniumtsüanaadi kuumutamisel uurea (karbamiid e kusiaine). NH4OCN CO(NH2)2. See muutis keemikute suhtumist orgaanilise sünteesi võimalikkusesse, vitalismiõpetus kaotas mõjujõu. Sellele sünteesile järgnes pikkamööda uusi: 1854 sai M
annaabi.ee 
