". Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangalaenuga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest. Hoo sai sisse ka rahvuslik ärkamine. 1857. aastal ilmus Johann Voldemar Jannseni ajaleht Perno Postimees, 1860 Aleksandriakooli rajamise idee, 1865 alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine" Tartus ja "Estonia" Tallinnas, millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid,1869 esimene üldlaulupidu Tartus. 1870. aastad olid ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks. 1)Vargamäe oli Andrese saabudes väga kehvas seisus. Talu asus soises piirkonnas. Juba kohalejõudmisega oli palju probleeme, sest tee oli nii pehme, et hobusel oli sellest raske läbi saada ning kui kohale jõuti, pidi Andres kohe minema lehma soost välja aitama. Soised olid enamus Vargamäe alad. NÄITED: "Tundide kaupa sumbati soos ja vees, mis paiguti lausa solises, paiguti sauna Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult
samuti kirjandus- ja kultuurilooliste raamatute ja luulekogude avaldamise kaudu. Üleriiklikke kultuuriüritusi otsustati korraldatud koos teiste seltside ning kultuuriasutustega. Arvestades ühiskonnas toimunud muutusi ja ühiskonna ootusi on Vanemuise Selts kavandanud vaimsust ja rahvuslikku kasvatust teostada eeskätt muusika, teatri, kunsti ja kirjanduse kaudu. Kogu seltsi tegevus on suunatud avalikkusele. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (18411882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (18391907)
Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt I üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881
toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku rahvuslaste
millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. 1869. aastal toimus Tartus esimene Eesti üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (1841–1882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907)
annaabi.ee 
