organisatsioonile. Kirikupeaks oli Rooma paavst. Esialgu olid paavstid võrdsed teiste kirikuprovintsidega, kuid hiljem hakkas nende autoriteet kasvama. Massiliselt hakati rajama kloostreid, esimesed neist 6. saj. Tänu kloostrite rajamisele sai ristiusk levida ka talupoegadeni. Gregorius VII, kelle eesmärk oli suurendada kiriku sõltumatust ilmalikest valitsejatest, pani alguse kirikureformile. Reformiga nõuti vaimulikelt tagasipöördumist kristluse algaegade lihtsuse ja vaesuse juurde. Hiljem kehtestati ka tsölibaaat. Ka keskaegne kunst ning arhidektuud oli usuga seotud. Roomast võeti kasutusele basiilika. Pühakud olid keskaja inimesele äärmiselt olulised. Nende imettegevasst väesse jagasid usku nii õpetatud vaimulikud, ilmalikud valitsejad kui ka harimatud talupojad. Nende kultus tegi usu mõistetavaks. Nende elulood (vaimuliku seisuse poolt) innustasid ja kasvatasid keskaegset inimest
eemaldunud tsiviliseeritud inimene. (NB! Inimese maailmapilt sõltub paljuski sellest, mida ta usub.) · Kreeka mütoloogia kui "Kreeka ime" inimene sai universumi keskpunktiks, universum muutus mõistusepäraseks. Kreeklased lõid jumalad enda näo järgi. Kreeka ime on humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees. · Kreeka müüdid on pigem algaegade teadus kui religioon. · Kreeka mütoloogia järgi loodi enne maailm ja alles siis ilmusid jumalad. Kreeka kirjandusloo perioodid 1) arhailine ajajärk: 8.6. saj eKr 2) klassikaline e atika periood: 5.4. saj eKr (levis atika dialekt) 3) hellenismi ajajärk: 3.1. saj eKr (sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedest ja seda iseloomustab kreeklaste e hellenite kultuuri levik ida suunas) 4) Rooma impeeriumi periood: 1.6. saj pKr Komöödia osad
Sissejuhatus Kreeka mütoloogia pärineb teatavasti ajast,kui inimene elas tihedas kokkupuutes loodusega,mida austati ja kardeti ja millele omistati üleloomulikke omadusi.Mütoloogia näitab ilmekalt,millised mõtted ja tunded valdasid inimesi aegade hämaruses,ta on nagu algaegade teadus,inimese esimene seletus oma ümbruse,looduse ja elu asjadele.Müütide kaudu saame meiegi tajuda nende ammuste inimeste loodud imepärast ja hingestatud maailmapilti,näha maailma,kui ta veel noor oli. Kreeka jumalad,nagu juba viidatud,sarnanesid surelike inimestega.ja mitte ainult väliselt,vaid ka tegudelt.Peale selle uskusid kreeklased,et maailm lõi jumalad ja mitte vastupidi.Loomismüütide järgi oli kõigpealt Kaos.Sellest eraldunud Maa ja tema abikaasa
Nagu juba eespool öeldud, oli esimestel sajanditel pärast Kristust kristliku kunsti loomiseks vähe võimalusi. Kristlike motiividega kunstist on rohkem andmeid alates 4. sajandist, kui ristiusk sai ametlikuks. Kuni 4. sajandini oli kogu kristlik kunst käsitööliste pärusmaa. Esimesed kolm sajandit tähendas kristlik kunst hauakaunistusi ja katakombide seinamaalinguid. Kunst oli pigem praktilisest vajadusest tingitud kui esteetilise väärtuse loomise püüde tagajärg. Kristluse algaegade kunsti peamine väärtus seisneb selles, et see väljendab algkristlaste kogukonna väärtusi, püüet leida uuele usule tähendust, kunstis väljendatakse tollaste inimeste tõdesid. Esimeste sajandite kunstil on pigem sotsiaalne kui esteetiline väärtus. Kõige suuremat mõju avaldas kunstile usu sidumine riigiga. Kunst sai ühiskondliku elu osaks. (Lassus 1966) Vanimad säilinud kristliku kunsti mälestised pärinevad haudadest. Maeti
ainult oma seisundile vastavad tunded ja teadmised; ta piirdus oma tõeliste vajadustega, ta vaatas ainult neid asju, mis tundusid talle huvi pakkuvat; ei tema edevus ega ka intelligentsus teinud märgatavaid edusamme. Isegi kui ta juhuslikult midagi avastas -- keda oleks ta saanud sellest teavitada, kui ta ei tundnud ära oma lapsigi? Oskus suri koos leiutajaga. Ei olnud haridust ega arengut, põlvkonnad vahetusid, aga tulemusi polnud, sajandid möödusid ikka ühetaolises algaegade tahumatuses, sest iga inimpõlv alustas alati samast punktist. Liik oli juba vana, aga inimene jäi ikka lapseks. Peatusin sel eeldataval algelisel olukorral nii pikalt sellepärast, et parandada vanu vigu ja kummutada sügavalt juurdunud eelarvamusi. Uskusin, et pean tungima asja juureni ning näitama tõepärase pildi abil loomuseisundist, et ebavõrdsus -- isegi loomulik ebavõrdsus--ei olnud toona kaugeltki nii reaalne ja mõjukas, nagu väidavad meie kirjanikud.
nimest tarvitada ainult üht, muud mõjuvad põhjused. 1934. a lõpus kehtima hakanud perekonnanimede korraldamise seaduse 4. ptk käsitles ka eesnimede muutmist, kuid sisulisi muudatusi see varem kehtinuga võrreldes ei toonud. Samas ei tohtinud vastavalt perekonnanimede ja nimede korraldamise määruse (26.11.1934) § 1-le eesnime muutmisel võtta uueks nimeks sellist, mis ei vastanud eesti õigekeelsusele, seega eesmärk oli soodustada nimede eestistamist. Isikunimede muutmine Oma riigi algaegade rahvusliku entusiasmiga ei sobinud kokku see, et suur osa perekonnanimedest (hinnanguliselt umbes pooled) olid võõrkeelsed. Samuti taheti vabaneda orjaaegu meenutavaist sõimu- ja roppudest nimedest perekonnanimedena. 17. detsembril 1919 võeti vastu perekonnanime muutmise seadus (RT 1920, 2/3, 15). Sellega anti Eesti kodanikele võimalus vabaneda võõrapärastest, samuti halva kõla või tähendusega eestipärastest perekonnanimedest ning
annaabi.ee 
