(võibolla loeti nende hulka ka eestlaste esivanemad). Tuudid- Nii nimetati Vene kroonikates eestlasi ja mõningaid teisi ida pool Peipsit elanud läänemeresoomlasi. Aletamine- algeline maaharimisviis, mille käigus kasutatakse maad mõnda aega, kuni see muutub viljatuks, siis lastakse maa-ala võssa kasvada. Paari aasta pärast kasvanud võsa raiutakse ning põletatakse ja maad saab jälle kasutada. Alepõllundus- põlluharimisviis, kus kasutatakse aletamist. Söödiviljelus- maaharimisviis, mille käigus kasutatud maa jäeti sööti, kasutades seda vahepeal karjamaana. Loomasõnnik väetas põldu ja mõne aasta pärast võis põllu jälle üles harida. Kolmeväljasüsteem- põlluharimises kasutatav maakasutusviis, mille puhul põllu ühel osal kasvab talivili, teisel suvivili ja kolmas osa on kesas. Adramaa- sellise suurusega põllumaa, mida hariti ühe adraga. Viikingiaeg- aastail 800-1050 p.Kr. Suhted Skandinaaviaga tihenesid. Eesti jäi
(9-13.saj.algus) MÕISTED: · Väikeselohulised kultusekivid- varasel metalliajal rajatud kultusliku tähendusga rändrahnud (~1500 tk), mille külgedele on uuristatud 5-10 cm läbimõõduga süvendeid (suurimatel kuni 200). Kivide täpsem funktsioon ja tähendus on selgusetu. · Aletamine- põlluharimise viis, kus mets raiutakse maha ja põletatakse ning saadud tuhk on väetiseks. Sellisel viisil rajatud põld oli viljakas 4-5 aastat. Aletamist kasutati Kesk- ja Lõuna-Eesti metsarikkamatel aladel. · Söödiviljelus (e. põlispõllundus)- põlluharimise viis, kus osa põllust jäetakse sööti (e. kesa alla), et maad mitte välja kurnata ning põllu teisel Peep Reimer 5 osal kasvatatakse mingit kultuuri. Järgmisel aastal haritakse ülesse seni söötis olnud põllulapp
kattekultuuride kasvatamine. 33. Millised traditsioonilised toidutootmise viisid arenesid välja piirkondades, kus sademeid on piisavalt? 1. Alepõllundus mets lõigati maha ja põletati kasutati ala põllukultuuride kasvatamiseks kuni saagikus langes. Siis aletati jälle uus ala. Alepõllundust tunti juba vähemalt 8000 aastat tagasi Põhja-Hiinas. Alepõllundusega võis kaasneda ka hõre püsiasustus siis, kui asula läheduses oli piisavalt metsa ning see pärast aletamist piisava kiirusega taastus. Mõnedes troopilistes piirkondades kasutatakse alendust siiani. 2. Põlispõllunduses kujunes välja süsteem, kus nn. sisepõllul kasvatati pidevalt põllukultuure, ülejäänud ala, nn. välispõldu, mis oli suurem, kasutati orgaanilise aine ja mineraalainete allikana sisepõllu viljakuse säilitamiseks. Välispõlluks võis olla mets, hõrendik, puisniit, või niit ja toitainete ülekandeks võidi kasutada mitmesuguseid meetodeid
Näiteks on ajaloolaste hinnangul üks selline piirkond Saaremaal, Odalätsi-Kuremetsa ümbruses. Tol ajal raiuti siin põldude laiendamiseks mereäärsed metsad. Tugevad rannikutuuled tekitasid ulatusliku deflatsiooni ning tarbemaad mattusid liiva alla. Püsiasustus katkes ning külad jäeti maha. Ligi 1000 aastat tagasi tekitas aleviljelus mitmel pool Põhja-Eestis muldade vaesumise sellise määrani, et need jäid kogu hilisema ajaloo jooksul kehvadeks karjamaadeks. Enne aletamist kasvas samades paikades tammikuid või kuusikuid. Õhukese, kuid viljaka mullaga suhteliselt hõredaid loometsi oli algeliste põllundusvõtetega hõlpsam raadata kui muid. Korduv aletamine ning sellele järgnev loomade karjatamine viis nende alade mullaviljakuse lõpuks nii alla, et neist ei saanud enam kunagi põllumaid. Kuid üldiselt on inimene möödunud sajandite jooksul Eesti maastikke asustanud suhteliselt tasakaalustatult. Siinsetele maastikele on ikka iseloomulik olnud mosaiiksus
Juba ürgkogukondliku korra ajal parendati maad aleviljeluse abil. Kuivadel lähistroopilise kliimaga aladel alustati niisutustöödega 5000-6000 aastat tagasi. Koos põllunduse levimisega põhjapoolsematesse niiskema kliimaga piirkondadesse alustati seal juba enne Kristuse sündi liigniiskete maade kuivendamisega. Eestimaal alustati melioratsioonitöid koos teraviljakasvatusega II aastatuhandel enne Kristust. Esimese melioratiivse võttena rakendati aletamist. Ligikaudu 2000 aastat tagasi, kui tekkisid püsipõllud, hakati kõrvaldama põllumaalt kive ja veevagudega juhtima ära pinnavett. Veevagude süvendamise järel kujunesid nendest kuivenduskraavid. Esimene teade kraavide kohta pärineb 13. sajandist. 15. ja 16. sajandi vahetusel laienes teraviljakasvatus ja sellega seoses ka kraavitustööd. Esimesi suuremahulisi kraavitustöid tehti 1650. a. Tallinna lähedal. 19
annaabi.ee 
