alal, mille tagajärjel lähteliik asendub väga pika aja jooksul uue liigiga; 2. Aeglane sümpatriline populatsioonide eristumine kaheks või enamaks liigiks ning nende isoleerituse süvenemine, mis viib ökoloogiliste rasside kujunemiseni ning nende täieliku eraldumiseni; 3. Populatsioonide allopatriline eristumine ruumilise eristumise korral lähteliik jääb enam-vähem konstantseks, kuid uutele levialadele sattunud alampopulatsioonid muutuvad nii erinevaks, et tekkivad ristumisbarjäärid; 4. Liigi levila katkemine mitmeks erinevaks osaks eralduvad ka kogu senise liigi populatsioonid mitmesse ossa ning neis toimuvad ruumilise isoleerituse tõttu iseseisvad liigitekkeprotsessid; 5. Hübriidne liigiteke erineva genotüübiga organismide (peamiselt taimede) ristumisel, kusjuures ristand osutub vitaalseks ning sigimisvõimeliseks 6. Polüploideerumine ehk kromosoomide arvu kordistumine.
*KK-a tingimused suhteliselt eelispaljunemine. *levila jaotub elutingimustelt püsivad (liik säilib muutumatuna) *leiab aste elutingimuste erinevateks piirkondadeks. *Põlvkondade vältel kordub kindlasuunaline muutumine või *toimub geneetiline sarnane geenifond pop asub uude keskkonda. mitmekesistumine (liigi sees NT (hõlmikpuu, latimeeria) * suunav valik on suurema osa evo eristuvad alampopulatsioonid, muutuste põhjuseks, viib pikema aja vältel võib tekkida uus kohastumusele uute tingimustega liik) NT (läänemere räim kevad- NT ??? ja sügisräim) 4) Mikroevolutsioon Makroevolutsioon Muutused populatsioonidega (liigisisesed muutused) Liigist kõrgemate rühmade teke (perekond, sugukond,
ümbritseb silma (Joonis 1) (Bahuguna, 2010; Common Dolphins). Auk, mida on delfiinide pea peal näha, on nina. Nina on neil ainult hingamiseks, lõhna nad sellega ei tunne ja see avaneb vaid siis, kui delfiin on veepinnal (Warnau, 2004). 3 Levik Delphinus delphis on laialdaselt levinud Atlandi ja Vaikse ookeani soojades parasvöötme, lähistroopilistes ja troopilistes vetes. Neid esineb regulaarselt mõnedes suletud meredes, näiteks Ohhoota meres ja Jaapani meres. Eraldi olevad alampopulatsioonid eksisteerivad Vahemeres ja Mustas meres. Harilikke delfiine lühikese nokisega võib leida India ookeanist ümber Kagu-Aafika ja Kagu-Austraalia (Joonis 2; Culik, 2010). 4 Eluviis 4.1 Elupaik Harilik delfiin lühikese nokisega on tavaliselt leitav seal, kus pinnavee temperatuur on 10°C - 20°C. Tavaliselt ei ole neid näha madalamal kui 180 meetrit. Delphinus delphis esineb mandrilava kohal, eriti kohtades, kus on kõrge merepõhja reljeef, kuid põhiliselt avameres (Culik, 2010). 4
Allopatriline liigiteke. Populatsioonisisene diferentseerumine leiab aset siis, kui muutuvad elukeskkonna füüsikalised või biootilised faktorid. Tegemist on astmelise protsessiga. Populatsiooni alaosades akumuleeruvad erinevad mutatsioonid, tekivad rassid, mis on kohastunud erinevate keskkonnatingimustega. Igale rassile on iseloomulik kindel alleelide muster. Samas võivad erinevatesse rassidesse kuuluvad isendid ristuda. Mida aeg edasi, seda enam alampopulatsioonid eristuvad, asustades erinevaid geograafilisi piirkondi. Põhimõtteliselt võib ka siis veel toimuda omavaheline ristumine. Kui aga populatsioonidevahelised geneetilised erinevused veelgi suurenevad, võib erinevatesse populatsioonidesse kuuluvate isendite vahele tekkida ristumisbarjäär ning see viitab juba uute liikide tekkele. Isegi siis, kui populatsioone varem eraldanud geograafilised barjäärid edaspidi kaovad, jäävad need populatsioonid (liigid) paljunemise seisukohalt isoleerituks
Kas koalestsentsiteooria modelleerib kõigi populatsiooni geeniliinide põlvnemist? Mis ajalises suunas mudel töötab? Natalja Selle geeni viimane ühine eellane asus indiviidis, kes pärandas vähemalt kaks koopiat sellest geenist ja nende järeltulijad on tänaseni säilinud. Geenitriivi tagajärjel osad liinid jäävad, teised kaovad.Lõpuks jääb alles ainult 1 liin, teised kaovad. Liinide sorteerumise tulemusel muutuvad alampopulatsioonid üksteisest erinevaks. Ei; töötab minevikust kuni viimase õhise eellase leidmiseni. 3. Selgita kahe liini koalestseerumist ja oodatavat koalestsentsiaega sõltuvalt populatsiooni efektiivsest suurusest! Natalja Selleks, et selgitada kahe liini koalestseerumist, tuleb teha koalestseerumise mudel, millega saab ennustada koalestsentsi aegu ja seda, kui varieeruvad nad on. Selleks, et teada oodatavat aega koalestseerumiseni, on vaja
Põhjused: teised liigid, ajaloolised (kliima, levik). Generalist muutuvad KK tingimused. Spetsialist püsivad KK tingimused. Spetsialistidel madalam evolutsioonipotensiaal. 7. Mida mõistetakse vikaarsuse (vicariance) ja leviku (dispersal) all? Vikaarsus - allopatriline liigiteke populatsiooni ajaloos toimuv protsess, mille käigus toimub levila jaotumine nt barjääri tõttu. Tekivad erinevate alleelisagedustega geograafiliselt isoleeritud alampopulatsioonid. Teguriteks on LV, suguline valik, juhuslik geneetiline triiv ja KK tingimused. Levik on levimise tulemus. levimisel algpopulatsioon migreerub ja tekivad erinevused alampopulatsioonide vahel. Sellele järgnevalt toimub ka juhuslik geneetiline triiv. 8. Too mõned näited vikaarsest liigitekkest (üldiselt). Vikaarne liigiteke peab tekkima levila jaotumine ja tekkima alampopulatsioonid. Levila jaotumise näited laamtektoonika Pangea (0,3 GAT) põhjapoolne osa Lauraasia hakkas
viisil. Allopatriline liigiteke. Populatsioonisisene diferentseerumine leiab aset siis, kui muutuvad elukeskkonna füüsikalised või biootilised faktorid. Tegemist on astmelise protsessiga. Populatsiooni alaosades akumuleeruvad erinevad mutatsioonid, tekivad rassid, mis on kohastunud erinevate keskkonnatingimustega. Igale rassile on iseloomulik kindel alleelide muster. Samas võivad erinevatesse rassidesse kuuluvad isendid ristuda. Mida aeg edasi, seda enam alampopulatsioonid eristuvad, asustades erinevaid geograafilisi piirkondi. Põhimõtteliselt võib ka siis veel toimuda omavaheline ristumine. Kui aga populatsioonidevahelised geneetilised erinevused veelgi suurenevad, võib erinevatesse populatsioonidesse kuuluvate isendite vahele tekkida ristumisbarjäär ning see viitab juba uute liikide tekkele. Isegi siis, kui populatsioone varem eraldanud geograafilised barjäärid edaspidi kaovad, jäävad need populatsioonid (liigid) paljunemise seisukohalt isoleerituks
viisil. Allopatriline liigiteke. Populatsioonisisene diferentseerumine leiab aset siis, kui muutuvad elukeskkonna füüsikalised või biootilised faktorid. Tegemist on astmelise protsessiga. Populatsiooni alaosades akumuleeruvad erinevad mutatsioonid, tekivad rassid, mis on kohastunud erinevate keskkonnatingimustega. Igale rassile on iseloomulik kindel alleelide muster. Samas võivad erinevatesse rassidesse kuuluvad isendid ristuda. Mida aeg edasi, seda enam alampopulatsioonid eristuvad, asustades erinevaid geograafilisi piirkondi. Põhimõtteliselt võib ka siis veel toimuda omavaheline ristumine. Kui aga populatsioonidevahelised geneetilised erinevused veelgi suurenevad, võib erinevatesse populatsioonidesse kuuluvate isendite vahele tekkida ristumisbarjäär ning see viitab juba uute liikide tekkele. Isegi siis, kui populatsioone varem eraldanud geograafilised barjäärid edaspidi kaovad, jäävad need populatsioonid (liigid) paljunemise seisukohalt isoleerituks.
annaabi.ee 
