● Akaatsialiike on praegu teada umbes 1350 ● Osade liikide jaoks on siiski mingil määral kasutusel teine perekonnanimi Racosperma. ● Kaheksakümnendatel lepiti kokku jagunemises kolmeks rühmaks (alamperekonnaks), kuid laialt neid kasutusele ei võetud. ○ Acacia (-alamperek. Acacia) ○ Senegalia (-alamperek. Aculeiferum) ○ Racosperma (-alamperek. Phyllodineae) Hiljutised uurimused on välja selgitanud umbes viie üksuse (perekonna või alamperekonna) olemasolu. Need on: ● Acacia (= Acacia): 163 liiki ● Senegalia (= Aculeiferum): 203 liiki ● Racosperma (= Phyllodineae): 961 liiki ● Acaciella (= Aculeiferum sektsioon Filicinae): 15 liiki ● "perekond x" (= veel nimetamata alamperekond, kuhu kuulub Acacia coulteri rühm alamperekond Aculeiferum): 13 liiki. Akaatsiad olid olemas juba miotseenis, kuid paleobotaanilisi andmeid on veel napilt. Ehitus ja välimus
Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased. Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab. Õied meeldivad mesilastele. 1.3 Kasvatamine Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna. Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi. 1.4 Kasutamine Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku. Vaarika viljadel on meeldiv maitse ja aroom, mistõttu neid tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui ka töödeldult
pampel e. aedmurakas R. fructicosus cv Esmakordselt kirjeldas vaarikat tuntud vanarooma õpetlane Plinius Vanem (23-79 a.) . Tema nimetas vaarikat Kreeta saare keskosas asuva Ida mäe järgi idaeus. IV saj. rooma kirjanik Palladius nimetab vaarikat esmakordselt aiataimena. Vaarikad moodustavad muraka perekonnas alamperekonna. Kõigil vaarikaliikidel eraldub valminud koguluuvili kergesti viljapõhjalt, mille poolest ta erineb pärismuraka alamperekonnast. Vaarika olulisemad arengusuunad on saagikate, tugevate viljadega, haigustele ja kahjuritele vastupidavad ning kvaliteetsete viljadega sortide saamine.Aretustööga on saadud terve rida vaarikaliikide ja pampli ristandeid- vampleid ehk vaarikpampleid Tabel 2. Liikide eristustunnused
väiksemad organismid on sageli vägagi spetsialiseerunud. Närilised võivad süüa peaaegu kõiki kultuurtaimi (hiirlased - juttselg- ja pisihiir eelistavad teri, hamsterlased - uruhiired ja mügri lepivad mahlakamate taimede osadega - risoomid, juured, koor ja lehed). Putukad ja taimehaigused on aga sageli teatava toiduspetsiifikaga - sageli söövad nad ühe või mõne süstemaatilise rühma - kas seltsi, sugukonna, perekonna või alamperekonna taimi, harva esineb liigispetsiifilisi kahjulikke liike. Nii toituvad kapsaliblika röövikud enamusel ristõielistel, tungaltera esineb enamusel kõrrelistel, tubakamosaiigi viirus paljudel maavitsalistel. Kartulimardikas seevastu kahjustab vaid kartulipõlde ega puutu teisi maavitsa liike, karusmarja-jahukaste osasid karusmarja liike (ja neist pärinevaid sorte) ja samasse perekonda kuuluvat musta sõstart. Sageli toimub kahjuritel tsükliline peremehe vahetumine.
Teaduslike nimede loomisel või ümberseadmisel tuleb veidi ladina grammatikat tunda. Nad peavad olema vormilt ladinapärased. Alamliigi puhul lisandub ka tolle epiteet, nimi saab kolmeosaliseks. Näiteks peipsi tint (meritindi alamliik) on Osmerus eperlanus spirinchus. Kui tahetakse märkida liigi kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi perekonnanime järele sulgudes, näiteks Gammarus (Rivulogammarus) lacustris (järvekirpvähk). 13. Liigi teadusliku nime kuju koos alamperekonna nimetamisega. Kui tahetakse märkida liigi kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi perekonnanime järele sulgudes, näiteks Gammarus (Rivulogammarus) lacustris (järvekirpvähk). 14. Liigiepiteedi moodustamise põhireeglid. Isikunimest tuletatud liigiepiteet pannakse enamasti omastavasse: mehenime lõpp omastavas on i (varem ka ii,kui teadlased lisasid omaenda perekonnanimele ladinapärase lõpu „ius“), naisenime lõpp ae, mitme isiku järele pandud epiteedi lõpp orum või arum
annaabi.ee 
