4 Kliimaolud Põhja-Eesti rannikumadaliku kliima erineb mõneti naaberalade omast. Mere vahetu mõju põhjustab sisemaaga võrreldes nii kevade kui ka sügise hilinemise. Suurem on kiirgushulk ja päikesepaiste kestus. Põhja-Eesti paekallas kaitseb rannikut sisemaiste õhumasside eest. 5 Veestik Soome lahe veiskonnas on liigestatud rannajoon ja rannikumeri. Enamasti kuuluvad jõgede alamjooksud Soome lahe vesikonda näiteks: Keila,Pirita,Vääna,Valgejõe,Loobu.Vesikonda kuuluvatel järvedell on nõrk läbivool,tugev eutrofeerumine,kiire kinnikasvamine ning muda settimine. Suuremad järved on Harju,Lohja ja Käsmu järv. Allikad esinevad peamiselt astangulis-astmelise reljeefiga aladel. 6 Muld Soome lahe rannikumadalikul on kiviste leetunud muldade piirkond, kus valitsevad gleimullad.Leede ja leetunud mullad.Lõimimiseks enamasti liiv
levikutõkete olemasoluga. Veerikastele jahedaveelistele jõelõikudele on tüüpiline harjuse esinemine, mistõttu seda piirkonda võib meie jõgedes pidada harjusepiirkonnaks, Jahedaveelisi väiksemaid jõgesid-ojasid võib nimetada liigirikkaks forellipiirkonnaks. Parajaveelisi jõelõike võib pidada eurütoopsete (laia levikuga) liikide (haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, võldas) domineerimise piirkonnaks. Soojaveelised jõelõigud on enamasti jõgede alamjooksud, kus eurütoopsete liikide kõrval domineerivad (või esinevad sageli) soojalembesed karpkalalased (viidikas, turb, tippviidikas, rünt, teib, latikas, säinas). Ühiseks jooneks enamikule järvede väljavooludele on kalakoosluste liigivaesus. Kokkuvõte Pidev ühesuunaline veevool on vooluvetes kõige peamiseks keskkonnateguriks. Ta mõjutab kõiki ökosüsteemi osi. Teised keskkonna tegurid mõjutavad erineval määral erinevaid ökosüsteemi osi
Jõed meandreeruvad silmusklevad soostunud lammil (näiteks Emajõgi). Põhja-Eesti jõed said hakata kujunema hiljem, siis kui liustik siit ära sulas. Esimestena Tallinnast idas paiknevad jõed. Klindi tõusuga merest pidid jõed uuristama endale sügavad orud, mida madalamaks ja kaugemale jäi meri, seda pikemaks nad said. Jõe ülemjooksud on tõusnud 20-30 m rohkem kui alamjooksud. Jõed voolavad ilma terrassideta lammorus. Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede vool on takistatud kuna nad voolavad vastu maatõusu. Põhja-Eesti klint koos jugadega jagab jõed nagu kaheks osaks. EESTI SOOD Soo on iseloomuliku taimkattega püsivalt liigniiske ala, kus suur osa surnud taimeosade massist väljub aineringest ja kuhjub turbana, mis on sootaimedele substraadiks. Soo ja soostunud ala eraldamisel lähtutakse tavaliselt
lepamaim, haug, trulling ja luukarits/Veerikastele jahedaveelistele jõelõikudele on tüüpiline harjuse esinemine, mistõttu seda piirkonda võib meie jõgedes pidada harjusepiirkonnaks/Jahedaveelisi väiksemaid jõgesid-ojasid võib nimetada liigirikkaks forellipiirkonnaks./Parajaveelisi jõelõike võib pidada eurütoopsete (laia levikuga) liikide (haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, võldas) domineerimise piirkonnaks./Soojaveelised jõelõigud on enamasti jõgede alamjooksud, kus eurütoopsete liikide kõrval domineerivad soojalembesed karpkalalased (viidikas, turb, tippviidikas, rünt, teib, latikas, säinas)./Ühiseks jooneks enamikule järvede väljavooludele on kalakoosluste liigivaesus. Alamad ja kõrgemad taimed, mille järgi eristatakse - ALAMATEL TAIMEDEL (VETIKATEL) ON GAMETOFÜÜT JA SPOROFÜÜT ERI ISENDID, mis võivad väliselt olla sarnased või erinevad Tolmlemine - AUTOGAAMIA e. isetolmlemine on võimalik vaid ühekojalistel taimedel
mõjususelt võrreldav Võrtsjärv kui veemaastik. Võrtsjärv (270 km2) on vee koondajana ja vee andjana tugev mõjur naaberaladele. Tasane ja soine Võrtsjärve madalik on osa samanimelisest järvenõost, mis oli pärastjääaegsel perioodil pikka aega veega üle ujutatud. Maastike areng on siin tänapäevani otseselt seotud Võrtsjärve ja Emajõega ning selle ülemjooksu lisajõgedega. Ala läbivad Põltsamaa, Pedja ja teiste jõgede alamjooksud, samuti Emajõe ülemjooks on väga looklevate sängorgudega ja paljude sootidega. Ulatuslikel üleujutusaladel esinevad luhaniidud ning lodu- ja madalsoometsad, suuremate jõgede kaldavallidel kasvavad laiguti laialehised lammimetsad. Võrtsjärve madalikust on ligi pool soostunud, seetõttu on haritavat maad vähe ja asustus hõre. Madaliku põhjaosast jääb osa Alam-Pedja Looduskaitsealasse, mis on kõige hõredamini asustatud piirkond Eestis.
Mere ääres esineb sügisel udu, mis tekib sooja mere auramisel. Soome lahe rannikumadaliku eriilmelisuse tõttu erinevates paikades, on maastikurajooni ulatuses kujunenud välja ka väga erisuguse mikrokliimaga paiku. (Linkrus 1998) 1.5. Vetevõrk Soome lahe rannikumadaliku veestiku moodustavad maismaaveed (jõed, ojad, järved), meri ning põhjavesi ja allikad. Maismaavetest peetakse olulisemaks tihedat vooluvete võrku, mille moodustavad Soome lahte suubuvate jõgede ja ojade alamjooksud (Linkrus 1998). Suurim rannikumadalikku läbiv vooluveekogu on Narva jõgi, mis moodustab koos Peipsi ja Pihkva järvega omaette vesikonna (Arold 2005). Rannikumadalikule on iseloomulikud väiksed 5 Soome lahe vesikonna jõed, mille sängi keskmine laius on 10-15 m (sh Vääna j, Loobu j, Selja j, Kunda j, Purtse j ja Valgejõgi jt). Laiema sängiga on vaid Jägala j, Pirita j ja Keila j.
alati seotud levikutõkete olemasoluga. Veerikaste ja jahedaveelistele jõelõikudele on tüüpiline harjuse esinemine, mistõttu seda piirkonda võib meie jõgedes pidada harjusepiirkonnaks. Jahedaveelisi väiksemaid jõgesid-ojasid võib nimetada liigirikkaks forellipiirkonnaks. Parajaveelisi jõelõike võib pidada eurütoopsete(laia levikuga) liikide (haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, võldas) domineerimise piirkonnaks. Soojaveelised jõelõigud on enemasti jõgede alamjooksud, kus erütoopsete liikide kõrval domineerivad soojalembesed karpkalalased(viidikas, turb, tippviidikas, rünt, teib, latikas, säinas) Ühiseks jooneks enamikule järvede väljavoolule on kalakoosluste liigivaesus. Vee temperatuur ja vooluhulk on olulisteks faktoriteks kaladele. 4.Rekreatsioon siseveekogudes kui looduslikku ökosüsteemi mõjutav tegur. Rekreatsioon e. virgestuse all mõistetakse töövõime taastamisega seotud aktiivset puhkust. Kalapüük, suplemine,
annaabi.ee 
