2. AKEN Aken on hinge silm. Sellest vaatame välismaailma ja anname nähtu põhjal väärtusi tegelikkusele. On põhjust märgata, millises seisukorras on aken ja mida sealt näeb. Tunned oma olukorda kehvalt, kuid tegelikult oled hoidnud oma tundeid kindlalt endas. Ehk oleks nüüd viimane aeg neid avaldada. Aken on ühenduses majaga, meie avatud või kinnise olekuga. Akendeta tuba - tunned ahistust. Akna avamine - tähendab uusi pürgimusi, laiemat vaateruumi ja selgemat hingeelu. Aknaruut kõneleb hingeseisundist. Kui ruut on suur, valitseb hinges tasakaal.Härmatunud aken kõneleb jahenenud suhetest välismaailmaga ning see on halb enne. Kui näed kaarakent - igatsed romantikat ja stiilsust oma ellu. Kui aknasse paistab päike - kirgastab see teadvust. ENNUSTAMINE UNENÄGUDE ABIL Et meie unenäod, mis ei ole midagi muud kui meie enda kujutlused une ajal, ei või seega ennustada unenäo põhjal tulevikku nagu osad inimesed armastavad teha
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal. Nüüd, pimedas, all tähesüttimise sind riivab hämmastuse külm mistraal: Mistarvis tiivad anti lindudele? Kust alguse sai hinge lendutung? Miks mõni mööduv ulm on piinavhele? Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele. Neist suudab kaugemale jõuda kumb? Vae mõttekilde, kokku seletele... 2. On igatsuses vaevalt ületatus nii selgelt tunda kujunemas uut. Su küündimatus on kui madal katus, kuid hinge tuhmumatu aknaruut, mis kiiva täitumatusega kattus, taas peegeldab su leegitsevat suud, kui sirutad end janus lõppematus ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut. Kui palju päevi nördimuses põetud ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud, saab armsaks ulma ohtlikem marsruut. Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus. Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus? Või mõlemate piinav kokkupuut. 3. Nüüd pean ma pihtima, et janus keen. On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
Olevik on kiil möödaläinud ja tuleva aja vahel. Lugu: Kogu elu oli ta töömees, kes lõikas puid ja töötles neid. Töömehe põli algas juba neljateistaastaselt. Surmapõhjus: loomulik surm 4.74. Paul Tisler Sünnikoht: Harala Lugu: Oli eluaeg Haralas, vahepeal käis ainult sõjas. Õhtupoolikud ja vahel päevadki möödusid söökla eestoas, puhvetiruumis viinasuutäie juures. Tal oli sõber sidemees Lõimu Eedi. Ükskord solvas ta Eedit ja nad hakkasid kaklema. Laud läks ümber ja aknaruut puruks, puhvetipidaja põsed vabisesid. Ta helistas miilitsale, aga ei saanud ühendust. Teisel päeval, kui nad akent klaasisid, ütles Paul Eedile, et tema sassis sideliin päästis nad. Naisele ta last teha ei suutnud. 27 Perekond: naine Surmapõhjus: loomulik surm 4.75. Haljand Kotkas Sünnikoht: Harala Olemus: oma keevalisuses süüdistas pärilikkust: tähendab, ta ei tahtnud oma viga tunnistada; keevaline;
Trükitud raamat, see ehitusi näriv ürask, imeb ja hävitab teda. Ta paljastub nagu puu, kaotab lehed ja kuivab silma nähes kokku. Ta on nigel, armetu, muutub nulliks. Ta ei väljenda enam midagi, isegi mitte mälestust teistsuguste aegade kunstist. Teised kunstid hülgavad ta, sest inimese mõte on ta hüljanud, ja iseenese hooleks jäetud, kutsub ta kunstnike puudusel enesele käsitöölisi appi. Värvilisi aknaid asfendab lihtne aknaruut. Kiviraiuja astub skulptori asemele. Jumalaga kääriv mahl, omapärasus, elulisus, mõte! Haleda kerjajana vireleb ta töökodades, elatab ennast ainult koopiatest. Michelange-lol, kes kahtlemata nägi, et arhitektuur on kuueteistkümnendast sajandist alates surmavoodis, tekkis ahastuses veel viimane mõte. See kunsti titaan tõstis Panteoni * Partenoni otsa ja ehitas Rooma püha Peetruse katedraali. See suurim kunstiteos väärib seda, et ta jääks ainulaadseks, viimaseks
puu oli tee poole längus, arvas ta, et selle okste vahelt ulatub ta aiamajja sisse vaatama. Puu näis ronimiseks otse loodud. Pealegi oli d'Artagnan vaevalt kahekümneaastane ja seega mäletas ta veel hästi seda koolipoisiametit. Ühe hetkega jõudis ta puu otsa ja läbipaistvate ruutude kaudu tungis ta pilk aiamaja sisemusse. Õudsest vaatepildist jooksis d'Artagnanil külm judin pealaest jalatallani: mahe valgus, rahulik lamp valgustas kõige kohutavamat segadust. Üks aknaruut oli puruks löödud, uks oli maha murtud ja rippus poollahtiselt hingede küljes; laud peene õhtusöögiga oli kummuli, parketil vedelesid purunenud pudelite killud ja laiaks tallatud puuviljad. Kogu tuba andis tunnistust hirmsast meeleheitlikust võitlusest ja kogu selles kummalises tohuvabohus arvas d'Artagnan nägevat koguni riideräbalaid ja vereplekke laudlinal ning kardinail. Noormehe süda tagus meeletult, ta laskus kiiresti puu otsast alla, sest ta tahtis näha,