asemele uued. Kasutatakse diagnoosimisel, raviks, tööstuses defektoskoopia. · Gammakiirgus: tekib aatomi ja vesinikpommi plahvatusel, tuumareaktorites ja radioaktiivsel lagunemisel. Kasutamine 1) ravi 2) defektoskoopia · Kosmiline K: veelgi suurema läbitungimisvõimega 4. Valguse difraktsioon ja selle kasutamine ... nim. valguslainete paindumist tõkke taha. Selle nähtuse avastas Grimaldi 1801? Katse oli seline: Ta lasi valguskiirel langeda läbi aknaluugi väikese ava vertikaalsele juuksekarvale ja nägi vastasasuval seinal järgmist pilti: Järelikult valgus paindus tõkke taha. Et selline nähtus aset leiaks, peab tõkke läbimõõt olema samas suurusjärgus valguse lainepikkusega. (ei tohi erineda üle 10x) Seda nähtust on parem uurida difraktsioonvõre abil. Nt. klaasplaat, kuhu on tõmmatud kriipsud. ...-10 000 mm´le. Sellise võre abil saadakse väga häid spektreid
esines Newtonil kogu oma eluaja jooksul. Kaasaegsed uuringud Cambridge'i ülikoolis Newtoni juustest näitasid kõrget elavhõbeda taset. Ta õppis 1661-65 Cambridge'i ülikoolis ja oli 1669-1701 selle ülikooli professoriks. Newtoni looming Aastal 1668 ehitas ta esimese teleskoobi. 1672. aastal hakkas ta põhjalikumalt uurima nähtusi värvusilminguid koondava läätse fookuse lähedal. Peagi märkas ta, et värvid tulid selgemini esile, kui ta suunas aknaluugi avast tuleva päikesekiire läbi klaasprisma. Ta avastas, et seni homogeenseks peetud valge valgus koosneb kiirtest, mis prismas murduvad erinevalt. Katseliselt näitas ta, et ühevärvilist kiirt ei saa enam osadeks lahutada. Esemete värvust seletas Newton sellega, et (valgustamisel valge valgusega) peegeldab iga ese tugevamini tagasi just tema värvile vastavaid kiiri. Newtoni esmakordselt selgesti formuleeritud kujutlus kehade massist oli mehhaanika õige
aastal väljaantud "Fotograafia Õpperaamatus" nii: "Optikalise pildi saamiseks mõikab juba auguke pimedakstehtud toa aknaluugis. Kuidas niisugune pilt sünnib, näitab joonistus. Igaühte meile nähtavat, s.o. valgustatud asja wõib omale kui suur hulka valgustatud punktisid ette kujutada, mis igasse külge valguskiiresid välja saadavad, nende kiirte läbi, mis meie silma sattuvad saabki asi meile nähtavaks. Niisama lähevad igast asja punktist valgusekiired läbi aknaluugi augukese ja sealt otse edasi, kuni eesoleva seinani ning valgustavad seal igaüks oma punkti pilti. Kõikide punktide pildid kokkuvõetult annavad asja joonistuse ja nii ilmub seinale ümberpööratud puu kuju. Selle peale vaatamata, kui kaugel asi ise on, suureneb või väheneb selle kujutis seda mööda, kui kaugel või ligidal tagumine sein august on. Niisama oleneb pildi selgus augu suurusest ära, mida väiksem auk, seda teravam, kuid seda nõrgemalt valgustatud pilt.
tühjuse ning andis sellele mõistele formaalselt täieliku selguse. (Biographies. www) 1672. aastal hakkas Newton Cambridge'is uurima valgust ja raskusjõudu ning tegelema integraalarvutusega. Aastal 1668 ehitas ta esimese teleskoobi (vt. joonis 5.). 1672. aastal hakkas ta põhjalikumalt uurima nähtusi värvusilminguid koondava läätse fookuse lähedal. Peagi märkas ta, et värvid tulid selgemini esile, kui ta suunas aknaluugi avast tuleva päikesekiire läbi klaasprisma. Ta avastas, et seni homogeenseks peetud valge valgus koosneb kiirtest, mis prismas murduvad erinevalt. Katseliselt näitas ta, et ühevärvilist kiirt ei saa enam osadeks lahutada. Esemete värvust seletas Newton sellega, et (valgustamisel valge valgusega) peegeldab iga ese tugevamini tagasi just tema värvile vastavaid kiiri. (Backe 1984: 51-52) Joonis 5. Newtoni teleskoop. (PublicInformation.www)
Mees aga läks uksest sisse ja kuulis, kuidas uks ta seljataga rakselt lukku läks, ta püüdis seda uuesti avada, kuid see ei õnnestunud. Nüüd jõudis mees letini, kus istus vanamees ja palus mehel dokumendid esitada. Mees aga ütles, et tal pole dokumente ja vanamees ütles sellepeale, et ta ei saa teda siit läbi lasta. Mees tahtis tagasi minna, aga püssiga sõdur seisis seal tõkkeks ees. Mees läks siis uuesti leti juurde, aga vanamees oli aknaluugi sulgenud ja välja pannud papist sildi ,,Suletud". Järsku puudutas keegi meest õlast, see oli mees Wehrmachti mundris. Mees küsis talt nõu, aga mundris mees vastas talle: keelatud, keelatud! Mees palus, et talle teed näidatakse ja ütles mundris mehele, et ta ta endaga kaasa viiks. Sõdur viis mehe ooteruumi, kus olid ka teised inimesed, kes hoidsid kõik oma istekohti kottidega kinni ja laiutasid niivõrd palju, et meest mitte istuma lasta
tahtsin teada saada. Järgnege mulle!» Kolm musketäri lasksid kardinalil mööduda. Viimane varjas uuesti näo mantliga ja kannustas hobust, ratsutades kaheksa kuni kümme sammu oma neljast kaaslasest eespool. Varsti jõuti vaikse ja üksiku kõrtsini. Kahtlemata teadis peremees,' millist silmapaistvat külalist ta ootas, ja oli seepärast segavad külalised ära saatnud. Kümme sammu enne ukse juurde jõudmist andis kardinal oma kannupoisile ja kolmele musketärile märku peatumiseks. Aknaluugi külge oli kinnitatud rakmetes hobune. Kardinal koputas kolm korda kindlaksmääratud viisil. Kohe väljus mantlis mees ja vahetas kardinaliga kiiresti mõned sõnad, mille järel ta istus hobuse selga ja sõitis ära SurgeresM suunas, mis oli ühtlasi ka suunaks Pariisi. «Tulge lähemale, härrad,» ütles kardinal. «Te rääkisite mulle tõtt, mu aadlikud,» lausus ta, pöördudes kolme musketäri poole, «ja niipalju kui see oleneb minust, kujuneb meie tänane kohtumine teile soodsaks
Sealt kuuldi ta nime hüütavat koos surma-ähvardusega. Muu Pariis paistis ta ümber suurte udu-ränlkadena. Võõras viis teda ikka veel edasi sõnatult ja endise kiirusega. Kohad, kus nad kõndisid, olid talle tundmatud. 456 2 7 0 Ühest valgustatud aknast mööda minnes tegi ta pingutuse, pani järsku vastu ja kisendas: «Appi!» Aken avati ja nähtavale ilmus särgiväel kodanikuisand oma lambiga, vaatas tuima pilguga kaldapeal-sele, lausus mõne sõna, mida polnud kuulda, ja lükkas aknaluugi seest kinni. Ka see viimane lootusetäht kustus. Must mees ei lausunud ainustki sõna. Ta hoidis tütarlapse käest kõvasti kinni ja hakkas veel rutemini käima. Esmeralda ei pannud enam vastu, vaid järgnes talle kuulekalt. Vahetevahel katsus ta oma jõudu kokku võtta ja küsis siis, lõõtsutades kiirest jooksmisest ebatasasel sillutisel: «Kes te olete? Kes te olete?» Küsitav ei vastanud sõnagi. Nõnda jõudsid nad lõpuks mööda kaldapealset rutates kaunis suurele väljakule. Kuu
annaabi.ee 
