Aastal 1816, 46- aastaselt nimetati Hegel Hiedelbergi ülikooli filosoofiaprofessoriks. Aastal 1817, kui ilmus esimene väljaanne mammutiteosest ,, Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia põhijoontes'' , sai Hegeli maine lõpliku kinnituse. 1818 võttis saksa kultuuri ereda tähena tunnustatud Hegel vastu professuuripakkumise Berliinis . Sellel kõrgel ametikohal töötas ta elu lõpuni. Tema loengud filosoofia ajaloost, esteetikast, religioonist ja eriti ajaloofilosoofiast mõjutasid saksa kultuuri. Siit ka seos eluga, kuna Hegel oli saksa juhtivaid vaimuelu suunajaid, kelle loengutele oli tohutu tung ning mingil määral sai Hegel oma maine just tänu loengutele. Tänapäeval kuuluvad need loengud filosoofia klassikaliste tekstide hulka ja nende väärtus on igati võrreldav Hegeli otsese kirjaliku pärandiga. Berliinis ilmus ka Hegeli viimane teos ,, Õigusfilosoofia põhijooned''( 1821).
III, lk 352 ) Mõistus, avaldudes maailmaajaloos , on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailmamõistus aga kujutab endast ajaloolist seaduspärasust. Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest ajaloofilosoofia pole võimalik ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane. ,,Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu" ( Hegel. Loengud ajaloofilosoofiast, lk 23 ) Maailma ja ka ajaloo mõistuspärasus avaldub tema arvates kahel kujul: 1) Mõistuspärasus kui objektiivne seaduspärasus. Mõistuspärasus ei eelda mingit isiku olemasolu, kes sunniks maailma alluma seadustele, mõistus ei ole miski väline maailma suhtes. Mõistus on maailm selle seaduspärasuse aspektist vaadelduna. 2) Mõistuspärasus kui sihipärasus. Maailma ja ka ajalugu ei ole mitte juhuslike
Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija. Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat. Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus. Hegel on oma loengutes ajaloofilosoofiast juhtinud tähelepanu ka sellele, et juba Vana- Kreeka filosoof Anaxagoras oli esimene, kes ütles, et maailma üle valitseb mõistus ja et see mõistus ei ole eneseteadvuslik ning see ei ole ka vaim. Nendel tuleb vahet teha. Tänapäeval on tavaline, et inimesed on harjunud mõttega, et looduses on mõistus ja et seal valitsevad muutumatud loodusseadused. Omal ajal oli aga Anaxagorase mõte terveks ajastuks inimvaimu ajaloos. Seega avaldub ajaloo mõistuspärasus kahel kujul:
Ilmunud rahvusliku liikumise eelõhtul, oli eeposel tugev ühiskondlik tähendus ning kultuuriliselt igati äratav mõju. ,,Kalevipoeg" pani kindla aluse algupärase eesti kirjanduse arengule ja eepose tähendusrikkust ning mõju on rõhutanud paljud hilisemad kirjanikud. Mõjurikka tähendusega on ,,Kalevipoeg" olnud eesti kujutav kunsti ajaloos. 12. C. R. Jakobsoni ,,Esimese isamaakõne" uuenduslik ajalookäsitlus Jakobson oli mõjutatud Euroopas valitsevast ajaloofilosoofiast. Idee algne leiutaja oli sakslane G.H.Merkel. Tegemist on tsüklilise ajalooteooria v -käsitlusega. Tegelikult peetakse tsüklilise ajalookäsitluse leiutajaks Euroopas hoopis G. Vicot (ajalugu kui tsükkel). Tsükkel lõpeb ja kõik algab otsast peale. Nii nagu ka elus vahelduvad ka ajaloos tõusuajad languaegadega. Merkel seob selle tsüklilisuse rahvuse mõistega > rahvus on kunagi olnud madala arengtasemega ning pärast evolutsiooni vahetunud kõrgema arengutasemega. Pärast seda jälle
Iga keel peaks suutma luua iseseisvalt mingid sobivad süsteemid, kuid Euroopas oli tavaks järgida antiiktekste. Herderil on terve hulk olulisi teemasid ja kirjutisi. 1772. aastal artikkel ,,Keele tekkimisest", 1773. ,,Kirjutis Ossianist ja vanade rahvaste lauludest". Sellel ajal oldi veendunud, et Ossiani laulud olid ehedad. 1773 kirjutas ka Shakespeare'ist. Shakespeare'ist räägib austusega suure hulk selle perioodi õpetlasi ja kirjamehi. ,,Ideid inimkonna ajaloofilosoofiast", tema peateos, suur mõju. Tundis huvi rahvalaulude vastu, erinevate rahvaste vastu. 1778-1779 ,,Volkslieder" ulatuslik ja oluline teos, alus kogu Euroopas lahvatanud rahvalaulude kogumisele. Oluliseks sai Saksa eeskuju ka Balti piirkonnas, ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel tõi eesti rahvapärimuse kogumise. Suurimaks saavutuseks Saksamaal kujunes Weimari klassitsism. Hiline, pöörab pilgu antiikeeskujudele, kuid juba uuelt tasandilt. Vaieldakse, kas oli pigem
Tees Antitees Süntees Idee Loodus Absoluutne Vaim Mõttes olev idee on idee mingist teisest, väljaspool mõtet olevast Teadev subjekt - teadmise objekt. Hegeli arvates eksisteerib see eristus vaid teadvuse madalamal astmel. Absoluutse Idee tasemel on see eristus kadunud. Tulemuseks on absoluutne eneseteadmine. Hegel rõhutas, et ühtki nähtust pole võimalik mõista lahus üleüldisest kontekstist ja ajaloolisest arengust. KARL MARX (1818 - 1883) võttis omaks Hegeli dialektika ja idee ajaloofilosoofiast, lisas sellele ontoloogilises plaanis materialismi ning sotsiaalses plaanis sotsialismi. Ta väitis, et eraomand põhjustab ekspluateerimist ning sellest tuleb loobuda (lisaväärtuse teooria). Marx püstitas teesi, et sotsiaalsed nähtused ja ajaloo üldkäik on suures osas põhjuslikult määratud. See on mõistlik idee, kuid põhjuste leidmine on keerukas. Marxi hinnatakse tänapäeval filosoofina, mitte agitaatorina. (L11) ROMANTISM (XVIII-XIX sajand)
Iga keel peaks suutma luua iseseisvalt mingid sobivad süsteemid, kuid Euroopas oli tavaks järgida antiiktekste. Herderil on terve hulk olulisi teemasid ja kirjutisi. 1772. aastal artikkel ,,Keele tekkimisest". 1773. ,,Kirjutis Ossianist ja vanade rahvaste lauludest". Sellel ajal oldi veendunud, et Ossiani laulud olid ehedad. 1773 kirjutas ka Shakespearist, aitas tema renomeed tõsta. Shakespeare'ist räägib austusega suure hulk selle perioodi õpetlasi ja kirjamehi. ,,Ideid inimkonna ajaloofilosoofiast", tema peateos, suur mõju. Tundis huvi rahvalaulude vastu , erinevate rahvaste vastu. 1778-1779 ,,Volkslieder" ulatuslik ja oluline teos, alus kogu Euroopas lahvatanud rahvalaulude kogumisele. Saksamaal koguti väga palju kokku (ka nt Goethe ja Brentano kogusid). Oluliseks sai Saksa eeskuju ka Balti piirkonnas, ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel tõi eesti rahvapärimuse kogumise. Suurimaks saavutuseks Saksamaal kujunes Weimari klassitsism. Hiline,
annaabi.ee 
