1820-ndate aastate lõpuni valitses Hugo loomingus lüüriline kallak. Hugo esteetilistes vaadetes oli võtmeline tema draama kontseptsioon. Ta väidab et vaid dramaatiline vorm suudab edasi anda elu vastandlikkusi pingeid ja üleminekuid. Draama loomisel peab Hugo uuenduslikuks ja tähtsaks vahendiks groteski kui vastandit ülevale. Groteski abil loob poeet kõige teravamaid kontraste.Hugo draamades oli rõhutatud monarhiavastane demokraatlik hoiak. Hugo ei põõranud ajalooaineliste näidendites mingit tähelepanu ajaloolise fakti korektsusele, pigem käsitles ajalugu suurte vabadustega, tehes sellest värvika kausta konfliktidele.
“Tasuja” (1880) on kirjutatud 17-aastase noormehe poolt. Teos algatab eesti kirjanduse ajaloolise romaani. Rahvuslikku võitlusvaimu õhutavad ka “Villu võitlused” (1890) ning “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1892). Raamat “Tallinna narrid ja narrikesed” (1892) naeruvääristab järelromantismile omast ellusuhtumist ja tähistab kirjaniku üleminekut realistlikule kujutamisviisile. Bornhöhe realistlikud teosed ei ole saavutanud ta romantiliste ajalooaineliste raamatutega võrreldavat menu. Tähelepanuväärsemad neist on jutustused 1880-te aastate Tallinna elust “Anni neitsipõlv” ja “Kollid” (1902). Bornhöhe reisikirjad on hoogsad ja kujundlikud. Lugu “Usurändajate radadel” jutustab kirjaniku 1898 sooritatud reisist Palestiinasse ja Egiptusesse, Itaaliasse ja Kreekasse. Bornhöhe on avaldanud tõlkeid saksa ja vene keelest. Bornhöhe looming ei ole kuigi ulatuslik, kuid see on olnud jätkuvalt
- Johann Köler (Peterburis tegutsenud maalikunstnik; eluaastad 1826- 1899), - Philipp Karell (keisrite Nikolai I ja Aleksander II ihuarst; eluaastad 1806- 1886), - Johann Voldemar Jannsen (köster ja koolmeister Vändra kihelkonnakoolis; ajalehtede ,,Perno Postimehe" ja ,,Eesti Postimehe" väljaandja, kirikulaulude tõlkija, küla- ja ajalooaineliste juttude autor; eluaastad 1819-1890). Väheste tippharitlaste kõrval moodustasid enamiku rahvuslikust intelligentsist rahvakoolide koolmeistrid, kes said eestlaste seltsiliikumise eestvedajateks ning rahvusliku liikumise kandvaks jõuks. 3. Rahvuslik liikumine Eestis: 3.1. Rahvusliku liikumise kujunemise eeldused: 19.sajandi algul tärkas Euroopas paljudel rahvastel rahvuslik eneseteadvus ning
1826-1899), - Philipp Karell (keisrite Nikolai I ja Aleksander II ihuarst; eluaastad 1806-1886), - Johann Voldemar Jannsen (köster ja koolmeister Vändra kihelkonnakoolis; ajalehtede ,,Perno Postimehe" ja ,,Eesti Postimehe" väljaandja, kirikulaulude tõlkija, küla- ja ajalooaineliste juttude autor; eluaastad 1819-1890). Väheste tippharitlaste kõrval moodustasid enamiku rahvuslikust intelligentsist rahvakoolide koolmeistrid, kes said eestlaste seltsiliikumise eestvedajateks ning rahvusliku liikumise kandvaks jõuks. Eesti 19.sajandil Eesti ajalugu kuni 19.sajandi lõpuni Koostaja: P.Reimer 10 3. Rahvuslik liikumine Eestis: 3.1
kogumine, ajaloohuvilise kooliõpetaja, eelkõige avajatena süveneva venestuse perioodil. muinasaja uurija ja arheoloogi ning veidi hiljem ka Hilisemad kordustrükid tõestavad, et huvi seda Läti Henriku kroonika eesti keelde tõlkija Jaan laadi lugude vastu on lugejate hulgas püsinud uusi- Jungi sari ,,Kodu-maalt" (I-IX, 1874-1879), siis ma ajani. kroonikad, ajalooaineliste teoste tõlked, mugandused või ka ümberjutustused E. Bornhöhe, 9. Liiv Juhan ja tema aeg. A. Saal ja J. Järv olid kõige tähelepandavamad, 1864 -1913 eesti luuletaja. Juhan Liiv pärineb kuid mitte ainsad ajaloolise proosa viljelejad Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest kõnesoleval ajal: aastail 1880-- 1893 ilmus usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi
eesti kirjanduses. Esimese eestikeelse jutustusena, mis täe selguse ja teravusega väjendas rahvamasside viha rõujate vastu ning kutsus ües vabadusvõtlusele, mõus teos süitava säemena ja leidis hulkades tulist poolehoidu. «Tasuja» otsesel eeskujul ilmus 1880-ndail aastail eesti kirjanduses arvukas hulk ajaloolisi jutustusi, mille paremikku iseloomustab teravalt väjendatud rõumisevastane hoiak. Bornhöe jutustuste ja teiste autorite --A. Saali, J. Jäve, A. Kitzbergi --paremate ajalooaineliste teoste üiskondlikku tätsust nätab ilmekalt juba see, millist raevu ja äevust need esile kutsusid vaenlaste leeris. Teoseid. rünati äedalt reaktsioonilises ajakirjanduses ja riigivõmudele iseloomustati neid ohtliku propagandakirjandusena. Eestimaa kuberner vüst S. Sahhovskoi oma pikas ja 456 üsikasjalises aruandes siseministeeriumile 22. septembril 1892 kirjutas eesti ajalooliste jutustuste kohta: «Sarnastes lendkirjades kirjeldatakse ajalooliste juttude
annaabi.ee 
