siis XVII sajandi lõpuks oli see suhe 1:2,5. See tõi kaasa talupoegade teokoormise suurenemise. Talupoegade kohustused Tähtsaim kohustus oli teotöö, mis jagunes: · Rakmetegu(3-6 päeva nädalas, härjaga). · Jalategu Muud kohustused olid: · Abitegu(hooajatöö) · Mõisavooris · Osa talu põllu ja kõsitöötoodangu mõisnikele andmine. · Ei tohtinud küttida põtru, metssigu ja metskitsi. · Osalemine suurtel ajujahtidel ajajatena. Linnad ja kaubandus · Tähtsaks muutusid üksnes sadamalinnad. · Narva majanduslik õitseng, Tartu majanduslik langus. · Riik hakkas linnadele ettekirjutusi tegema- linnade iseseisvus langes(v.a. Tallinn). · Raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias. · Linlased moodustasid vaid 6% Eesti elanikkonnast. · Narva liigub palju Hollandi ja Briti kaupmehi. · Kõige suurem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel.
mõisarentnike peale 7. Põllumajandus, kaubandus, käsitöö 17. sajandil oli Eestis mõisaid üle 1000 teraviljakasvatamine (rukis); härjad; lehmi vähe; kivide koristamine; mõisates loomi vähem (> väetamise probleem); mõisapõllud suuremad kui talupõllud talupoegadel teotöö = rakmetegu (talust 3-6 päevaks nädalas mõisasse mees härjapaariga), abitegu (kiireloomulised hooajatööd), mõisavoor, lisaks loonusrent (põllumajandussaadused, käsitöötarbed), ajajatena osalema mõisnike suurtel jahtidel, jne sadamalinnad: Tallinna ja eriti Narva esiletõus, Tartu tähtsuse vähenemine; väiksemad linnad läänistatud aadliperedele riigivõim hakkas üha enam sekkuma linnade juhtimisse, ettekirjutused, vaid Tallinna teatav suurem iseseisvus. 8. Linnad Rootsi aja lõpus linlased 6%, domineerisid saksa kaupmehed, vaid väga üksikud eesti kaupmehed eksport:
Kui mõisas oli kiireloomulisi töid, siis sunniti talupojad abiteole. Kõige raskem talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Mis tähendas viljavedu talupoegadele Tallinnasse, Pärnusse või Riiga. Talupojad pidid loonuseandamina mõisnikule viima veel osa talu käsitöö- ja põllumajanduslikust toodangust. Metsa üle oli samuti rohkem õigust kui talupojal. Neil keelati põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Samas pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud ajujahtidel. Eesti veed oli kalarohked. Suur saak saadi Peipsi järvest. Seda kasutasid agaralt rannikualad asustanud vene talurahvas, kellele see sai peamiseks elatusallikaks. Vähenes mesinduse osatähtsus. (võrreldes keskajaga) Linnad ja kaubandus: 17.sajandi suure muutusena tuli asjaolu, et aktiivse majandustegevuse võimalus oli vaid sadamalinnadel. Niisiis oli 17. sajand õitsengu ajaks Narva linnale, ja oma au suutis säilitada ka Tallinn
talust tuli 36 päevaks nädalas saata mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris lisaks teotööle mõisas pidid talupojad loonusandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja ka käsitöötoodangust 17. sajandi teisel poolel keelati talupoegadel ihunuhtluse ähvardusel põtrade, metsigade ja metskitsede küttimine, küll pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud suurtel ajujahtidel Eestimaa veed olid endiselt kalarohked, eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, sealseid kalandusolusid hakkasid üha enam kujundama venelastest rannikuasukad, kellele kalapüük oli peamiseks elatusallikaks ja kes sooritasid Rootsi võime häirinud halastamatut röövpüüki teisteski sisemaa veekogudes RootsiVene sõda aastatel 16561661:
Russow järgmist: "Nii on sellel maal ka suures külluses jahiloomi: põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Neid kõiki tohtisid talupojad püüda ja müüa ilma ühegi keelu ja takistuseta." Olulisi piiranguid küttimisel ei tehtud eestlastele enne 17. sajandit. Siis jäi ulukeid meie metsades järsult vähemeaks, seda peamiselt kiskjate rohkuse tõttu. Huntide hävitamiseks korraldati rootsi ajal võimude poolt ulatuslikke ajujahte, millest ka talupojad ajajatena osa pidid võtma. Rahvas ei tahtnud sarnaste kampaaniatega aga esialgu sugugi kaasa minna. Vanad traditsioonid olid visad murduma. Kõige surutumas seisus oli rahvapärane küttimine Eestis ilmselt 18. ja 19. sajandil. Pärisorjastatud talupojad mõisa maadel küttida ei tohtinud. Mõisate juures olid palgal kutselised kütid, kes härrastele loomi-linde toidulauale viisid. Laialdaselt harrastati aga salaküttimist.
annaabi.ee 
