Aine ehitus - Keemia 10.klass (0)

Keemiline süntees seisneb uute, enamasti keerukamate ainete saamises ühe või mitme keemilise reaktsiooni abil.
Keemiline analüüs on ainegte või ainesegude koostise uurimine . Laiemas mõttes tähendab analüüs uuritava objekti jagamist lihtsamateks osadeks , et neid saaks eraldi uurida.
Kvalitatiivse analüüsi korral määratakse uuritava objekti kvalitatiivne koostis, s.t milliseid aineid või elemente ta sisaldab.
Kvantitatiivse analüüsi korral määratakse ühtlasi uuritava objekti kvantitatiivne koostis, s.t koostisainete või –elementide kvantitatiivne sisaldus, näiteks massiprotsent, molaarne kontsentratsioon vms.
Keemiat läheb vaja näiteks meditsiini valdkonnas ravimite valmistamisel.
Aatom – aineosake, mis koosneb aatomituumast ja elektronidest. – Aatomituum (aatomi keskmes olev positiivse laenguga väga tihe osake, mis koosneb prootonitest ja neutronitest . – Elektronid (aatomi üliväiksed koostisosakesed) - Prooton - Neutron
Keemiline element (kindla tuumalenguga aatomite liik) – Isotoobid (keemilise elemendi erineva massiarvuga teisendid )
Aatomnumber (järjekorranr) Z = tuumalaeng (prootonite arv) = elektronide arv (neutraalses aatomis)
Massiarv A = tuumaosakeste arv aatomis (prootonite arv Z + neutronite arv N)
Orbitaal – ruumiosa, kus elektroni leidumise tõenäosus ehk elektronpilve tihedus on väga suur. Ühel rbitaalil saab olla kuni 2 elektroni (elektronipaar).
Aatoni väline elektronkiht koosneb kahes alakihist; s- alakiht , milles on 1 orbitaal; p-alakiht,milles on 3 orbitaali.
Orbitaalide täitmist elektronidega kirjeldab ruutskeem (orbitaale tähistavad ruudud , elektrone noolekesed). Orbitaalid täituvad elektronidega energia kasvu järjekorras – enne s-orbitaal, seejärel p-orbitaalid. P-alakihi orbitaalidele lähenevad elektronid algul ükshaaval.
Täiendava energi saamisel võib elektron ergastuda, s.t minna kõrgema energiaga orbitaalile.
Perioodinumber (n) = elektronkihtide arv aatomis; Rühma number (A-rühmadel) = väliskihi elektronide arv aatomis
Elementide aatomiraadius suureneb: rühmas (elektronkihtide arv aatomis kasvab); perioodis (perioodi alguses on tuumalaeng väiksem)
Keemiline element on seda metallilisem, mida kergemini saavad tema aatomid elektrone loovutada. Elektrone loovutades käituvad aatomid redutseerijana (oksüdatsiooniaste kasvab).
Elementide metallilus tugevneb: rühmas (aatomiraadius suurneb); perioodis (perioodi alguses on tuumalaeng väiksem, aatomiraadius suurem)
Keemiline element on seda mittemetallilisem, mida paremini saavad tema aatomid elektrone siduda. Elektrone sidudes käituvad aatomid oksüdeerijana oksüdatsiooniaste väheneb). Enamiku mittemetalliliste elementide aatomid saavad elektrone ka loovutada.
Elementide mittemetallilisus tugenveb: rühmas (aatomiraadius väheneb); perioodis (tuumalaeng kasvab, aatomiraadius väheneb)
A-rühmade elementide maksimaalne (kõrgeim) oksüdatsiooniaste on võrdne rühma numbriga. Maksimaalne oksüdatsioniaste tekib aatomist kõigi väliskihi elektronide loovutamisel.
Mittemetalliliste elementide minimaalne (madalaim) oksüdatsiooniaste võrdub –(8 – x), milles x on rühma number (ehk väliskihi elektronide arv). Minimaalne oksüdatsiooniaste on määratud sellega, mitu elektroni saab aatom väliskihti juurde võtta (s.t tühjade kohtade arvuga aatomi väliskihis).
Metallide aatomid loovutavad keemilistes reaktsioonides elektrone. Metallilistel elementide on ühendites positiivse oksüdatsiooniaste.
Mittemetallilide aatomid saavad keemlistes reaktsioonides üldreeglina elektrone nii loovutada kui ka liita. Mittemetallilistel elementidel võib ühendites olla nii negatiivne kui ka positiivne oksüdatsiooniaste.