me nende puhul ei tee ennatlikke järeldusi? Kas saab olla üdini positiivset olevust, või hoopis negatiivset? Vaevalt, nii on see nii reaalses elus kui ka raamatukangelaste puhul. Hea näide on Mihhail Bulgakovi romaani ,,Meister ja Margarita" üks peategelasi Woland. Tema roll kehastas romaanis kurjemat poolt, kuid kas ta oli läbinisti halb tegelane? Minu arvates ei olnud, kui esmapilgul tunduvad ta teod koledad ning kõhetud, siis tegelikult oli tal kindel eesmärk ta soovis ahnetele inimestele anda õppetunni. Parimaks näiteks oli Varieteeteatri juhtum, kus Woland oma võimetega muutis inimesed täiesti hulluks, kui võlus rahatähti, kingi, riideid jne. Siin tuleb mängu inimeste käitumine, me ise kujundame enda maine oma tegutsemisega. Bulgakov kujutas suurepäraselt seda, kuidas tolleaegse ühiskonna inimene rabas kõike ning mõtles vaid enda heaolule, tähelepanemata oma metslikku käitumist. Paralleele võime tõmmata ka 21
Valguse ja varju piiril Elu pole kunagi kindalt mustvalge, alati leidub ka keskmiseid toone. Me peame tihti elus otsuseid langetama ja valima endale sobivamaid lahendusi. Kuidas kondel olla? Kuidas me teame, et tee, mida mööda läheme on valguse, mitte varju rada? Seda et jumal on hea ja kurat paha, teame kõik, aga M.Bulgakovi teoses ,,Meister ja Margarita" kehastas Woland seda kurjemat poolt. Tema kurjus ei olnud läbinisti halb, ta soovis ahnetele inimestele õppetundi anda. Varieteeteatreis see juhtuski. Me elame kogu aeg valguse ja varju piiril, sest me eite kunagi kindlalt, et meie otsus on täiesti õige. Me ei tohiks lasta ennast pimestada materiaalsetel asjadel, kuid ilma rahata elada ka ei saa. Peaksime olema suutelised endale ise teenima täpselt nii palju, et me ei tunneks puudust millestki ja kiusatustele alla ei annaks. Tulevikku kujutan mina alati ette tumedana, sest kunagi ei tea, mis edasi saab. Kuigi on mul kindel
negatiivset? Vaevalt, nii on see nii reaalses elus kui ka raamatukangelaste puhul. Tüüpilise näite näiliselt halvast, kuid nagu tegelikult välja tuleb sugugi mitte nii halvast tegelasest võib tuua Bulgakovi romaanist ,,Meister ja Margarita". Woland, kes kehastas romaanis kurjemat poolt, kuid kas ta oli läbinisti halb tegelane? Minu arvates ei olnud, kui esmapilgul tunduvad ta teod koledad ning kõhetud, siis tegelikult oli tal kindel eesmärk ta soovis ahnetele inimestele anda õppetunni. Parimaks näiteks oli Varieteeteatri juhtum, kus Woland oma võimetega muutis inimesed täiesti hulluks, kui võlus rahatähti, kingi ning riideid. Nad rabasid kõike, mida käsi ulatas ja ei pilgutanud silmagi. Sellisele rahvale lihtsalt pidi õpetust andma ja Woland seda tegigi. Seega ei saa teda üdinisti halvaks tembeldada. Kass Peemot, Azazello ja teised Wolandi abid tundusid samuti raamatus väga kurjade ning
tegelikkuse ja näivuse vahel? Me seisame tihti hea ja kurja vahel, sest me ei tea kunagi täpselt, kas see, mida me teeme, on täiesti õige. Ei tohiks lasta ennast mõjutada rahast ega materiaalsetest asjadest, vaid olema suuteline endale teadvustada, et kui teha piisavalt tööd ja tulla toime, saame endale neid asju lubada ning ei peaks selle kõigepärast hulluma. M.Bulgakovi teoses "Meister ja Margarita" oli Woland see, kes oli küll kurjemal poolel, kuid tahtis näidata ka ahnetele inimestele, et alati ei tasu kohe ahnitsema hakkata. Varieteeteatris sai ta tõestada , kui ahneks võivad inimesed minna. Ta võlus raha, riideid, kingi ja muudki, ning inimesed läksid hulluks ning jooksid suurte massidena lavale ja hakkasid endale kõike krabama, mida nägid. Nad muutusid justkui loomadeks, kes võtsid kõike, mida ettejuhtus ilma silmi pilgutamata. Võim on suur tegur, mis mõjutab meid kõiki. Need, kes omavad kõrgemat võimu ei mõtle tihti,
üleloomulikuna nöivat teha, võidi ta ka nõiaks tembeldada. Kuna tol raskel ajal oli suremus laste ja emade seas oli ülisuur, konfliktid ja sõjad olid tihedad külalised, ikaldused tõid kaasa suured näljahädad, siis püüti kõigile nendele õnnetustele leida süüdlast. Paraku osutusid nendeks süüdlasteks just nõiad ning inimesed saidki oma ühiskondlikku hirmu nende peal välja elada. Nõiahulluse periood oli teatud mõttes kasulik ahnetele ja kättemaksuhimulistele kodanikele. Ühiskondlikku hirmu kasutasid nad ära enda huvides, esitades nõidumissüüdistusi oma vaenlastele või tuues selle ettekäändeks mõne rikkama isiku vara konfiskeerimiseks. Samuti kasutati nõiahulluse perioodi ära poliitilistel eesmärkidel. Näiteks süüdistasid Paavst Bonifatiust tema vaenlased postuumselt ususalgamises, mõrvatöös ja sodoomias. Väideti, et ta tegi Kuradiga lepingu, et tõugata ristirahvas hukatusse
püünistest. Sama ka inimloomusega, kuid osates mõelda ja analüüsida olukordi saab kasutada mõlemate loomade instinktidel põhinevaid kavalusi ja oskusi, et valitsejaraskustest hõlpsamini välja tulla. Oskus olla kaval, vahel ehk valelik ning laveerida oskuslikult probleemide vahel on siiani üheks elus edukalt toimetulemise võtmeks. Selleks ei pea käima tingimata üle laipade - vaid vähem kavalamatele ning rohkem ahnetele on see möödapääsmatu. Kaval kasutab ehk mitte kõige otsemaid teid oma tahtmise saamiseks, vaid pikemaid, käänulisemaid, tulutoovamaid, vaevarikkamaid, näiliselt süütumaid ja süüdimatuid käike. 8. Kas valitseja vooruslikkus on Machiavelli järgi tähtsam kui tema vooruslik maine? Vooruslikkus, kui mõistes mida meie oleme harjunud tundma, tuleb valitseja mainele ainult kasuks. Olulisem on kindlasti tema vooruslik maine ja nii
annaabi.ee 
